kevadtõbila

poiss jäi haigeks. palavikus ja löts. kahju vaadata teist, teha ta nagunii eriti midagi ei taha.
mul omal on ka ebamäärane tunne. aegajalt ajab iiveldama natuke. tiba uimane on ka. palavikku ei ole.
ilus päev läheb raisku.

lubadused :S

miks antakse lubadusi, millede täitmine seejärel muudkui edasi lükkub? okei, kui pole oluline asi ja öeldakse kohe, et sellega läheb aega. aga kui on mingi minu jaoks kiire asi, mis muudkui venib ja venib.. eh 🙁
/mitte et ma ise pole vahel sama patuga hakkama saanud/

lahtised uksed

uksed on lahti ja toad peibutavad oma päikesesäraga: tule! tule! õhk on lubadusi täis.
aga nurkade taga on varjud ja ma ei näe, mis seal peitub.
seisan ukse vahel ja hoian end tagasi.

uksed.jpg

linnageograafia

R2’st (mille laps mulle miskipärast lahkelt mängima pani) tuleb päris huvitav saade linnageograafiast, räägib Rein Ahas. ma pole ammu nii mõislikku lähenemist linnageograafiale kuulnud – või millal ma viimati üldse mõnda vastava ala spetsialisti kuulsin? :O
saate algul ehmatas mind küll see jutt, kui räägiti, et mobiilide asukohtade järgi jälgitakse inimeste liikumisi ja trenda (appi, jälle nad jälgivad mind!), aga edasi läks jutt aina mõistlikumaks. ma ei hakka seda ümber kirjutama, ma ei suuda seda nii terviklikult teha ilmselt. ehk paar märksõna oleksid: kaubanduskeskuste ohud; ohud vanalinnale praeguste trendide juures; uute linnalähedaste rajoonide probleemid (linna seisukohast); viimaste seos parkimisprobleemidega linnas; mitmekesisuse loomine linnas; jnejne.
kahjuks ei suuda ma leida selle saate kordust ja ma pole kindel, kas kõiki saateid saab hiljem veebist kuulata 🙁

nostalgia

täna hommikul bussiga mööda Pirita teed sõites lõi mulle korraga pähe, et mul on lausa isiklikud mälestused sellest, kui seda suurt laia teed ei olnud, kitsas tee läks sealt alt, kus praegu on rattatee (no kuni Maarjamäeni saab autoga ikka jah) ja et kogu see praegune tee on ju merelt võidetud.
nagu restaureeriti Tallinna vanalinn enne olümpiaregatti poolakate poolt ühesuguseks, nii leiti sel ajal raha ka igasuguste muude hiigelprojektide jaoks. näiteks seesama Pirita tee – tänapäeval sellist asja enam ei tehtaks ju. hull värk, mitmekümne meetri laiuses merd ära täita, pealegi on see kõrgem kui nö. vana osa ju. absoluutselt lahe on selle juures aga peaagu ainus Talinna mereäärne jalutustee, oma punaste piiretega, kadriorust Piritale.
linnahall on sama aja sünnitis ja tegelikult ma hoian pöialt, et seda maatasa ei tehtaks. muide, stiililt sobitub ju tollesama Pirita tee äärse promenaadiga päris kenasti.
umbes samal ajal valmis ka mööblimaja. mu mällu mahub ka pilt sellel kohal enne asunud Pelgulinna turust ja ehitustöödest. kui sellest kandist rääkida, siis umbes samasse aega jääb ka Paldiski mnt laiendamine Sõle tn ja Mustamäe tee vahel. Statoili tankla asemel nurga peal oli paekivimüüriga piiratud mingi tootmishoone (vist), madal säärane, hiljem oli seal muru, mis diagonaalis kohe läbi trambiti, et ristmikult otse Moldaavia poodi saada. ja kusagil keset praegust linna poolt kulgevat teed, umbes trollipeatusega kohakuti oli majavalitsuse (?) maja.
ja olümpiamängudega tuleb pähe ka see, et mõni aeg peale mänge liikus soome dzemme ja vaakumpakendatud vorste. tol ajal tõeline müstika 🙂
huvitav aeg oli omamoodi, mingid asjad lihtsalt toimusid :O

unistus..

täna päeval vilksas mu vaimusilmast läbi pilt mingist päevalillepeenraga hoonest, taamal mingi põllukividest sein? ehitis? ja ma teadsin, et see on mu kodu.
leiaks selle nüüd päriselt ka üles :O