Koosolemine oli täiuslik. Maailma peatus mõneks hetkeks, enne kui topeltkiirusel edasi tormas. Aega oli alati liiga vähe, ükskõik kust me seda näpistasime. Ent ometi tekkis meil imelisi hetki.
Sügisöödes on käsikäes vahel toredamgi jalutada kui kevadel. Või istuda küdeva ahju ees, Sinu kõrval, kuulata Satoshi Tomiie leebeid helisid. Sa vaatad mulle silma ja sellega on öeldud kõik, mida vaja.
Siis tuli hirm.
Aasta: 2005
silmad
ei, ma ei varja neid. reaalsus.
uni on kaugel
vaadates enese sisse
leiad vaid tühjuse
isegi neetud
reetlikud pisarad
on läinud
öös akna taga
hauguvad koerad
uni on kaugel
ühiskonnakasulik..
me oleme täna tööl olnud jälle ühiskondlikult aktiivsed. täiesti konkreetselt, kirjade-telefonikõnedeni välja. ja mulle päris meeldib see. ega ma ise eriti teinudki midagi, ainult noogutasin kaasa. aga noh.. ega muidu polegi lootust, et midagi üleüldse muutuda võiks.
mõte läks isegi mõningate veebilehtede avamiseni välja, aga selleks ei ole kellelgi tegelikult aega.
26
see pole juhuslik, et see pilt just täna siin on.
peavalutan
teist päeva järjest mingi segane peavalu. täna võtsin tabletti, aga seegi näib mitte aitavat.
imekombel tunduvad koolitööd valmivat. peaks hakkama lõputööd ka kirjutama, kuigi küsitlus alles pooleli. aga sissejuhatused, metoodika ja isegi suure osa muud teksti saab ära kirjutada, vastuseid on juba piisavalt palju, et suundumused näha on ja mingeid järeldusi teha.
stress, pinged, tühiolek. sunnin end tegutsema.
poiss on ikka selline, et õue veel ei kipu temaga. pean mõtlema, kes lapsele siia seltsi meelitada, et saaksin ise jalgrattaga normaalsel ajal tiiru teha. üleüldse siis, mitte vaid täna.
the war zone
kahte viimast porgandit koorides meenus mulle ilmselt 99 aasta PÖFFil nähtud Tim Rothi film The War Zone. sünge film oli, aga miskipärast on siiani tunne, et seda tahaks kunagi veel näha. kusjuures vahepeal ei meenu see mulle kuude kaupa, aga siis korraga ujub kusagilt välja.
tüdruk Maailmast II
üks mu lemmikpilte.
ioniseeritud vesi
sai mingi päev Prismast ostetud ioniseeritud vett.
hoolimata praegusest reklaamist asja kohta lugesin ma selle kasulikkusest hoopis mingist ca 25 aastat vanast populaarteaduslikust keemiaraamatust. no mitte ainult vee, aga ka ioniseeritud õhu kasulikkusest.
5l ioniseeritud vett maksab poest ostes vaid õige veidi rohkem kui 5l tavalist vett. tegelikult on üldse napakas vett poest osta muidugi, aga ma ei suuda leida variante kodus vee ioniseerimiseks. üks on see vana hõbelusika trikk – panna hõbelusikas joogivette (ärge küsige mult keemiliste reaktsioonide kohta selle juures, kindlasti netist leiab midagi, ma ei jõua otsida hetkel), see tekitab juurde negatiivseid (ehk inimese meeleolule positiivselt mõjuvaid) ioone. muide, soolalamp teeb väidetavalt sama õhuga, kuigi ma pole ise soolalambi fänn (seal on minu jaoks muid küsitavusi).
mõtlesin ka sellele, et tööl võiks olla ju ioniseeritud vee aparaat tavalise sakulätte asemel, aga Airvitaminist rentides on selle ioniseeritud vee aparaadi hind ikka oluliselt kallim + nõuab veevärgi olemasolu (varsti kolime tööl maja piires jälle, jäädes isiklikust veevärgist ilma). oma peamised veekogused joon ma just tööl..
esimene rattasõit
jalgratas oli ikkagi abiks.
ma pole mingi 4 suve (tõesti?) rattale saanud. algul olin rase, siis oli laps väike, siis.. ee.. eelmine suvi igatahes ei jõudnud kuidagi ühe tühja kummiga midagi ette võetud – kumm sai küll vahetatud, aga vist oli viga ikka ventiilis.
aga sõita oli üllatavalt mõnus. mul oli see meelest ära läinud. pühapäeval polnud isegi sõiduteel sõitmine väga jube. aga:
a) mul on kindlasti vaja kiivrit;
b) jope ei sobi – varrukad peaksid olema natuke pikemad ja väljaspool peaks rohkem taskuid olema (või vähemalt üks rinnatasku, suletav, mobla jaoks);
c) teinekord pean mingid muud püksid jalga panema, nendega tekkis keti vahele jäämise hirm;
d) mingeid lisavidinaid peaks vist veel hankima, ma küll ei tea, mida täpselt 😀
ja suhteliselt tühise ajaga jõuab jube palju läbi sõita :O