Aasta: 2005

Sa võtad iseenesestmõistetavusega mu käest ja me jalutame aeglaselt mere poole. Ma lasen sul hoida enda kött ja ei tõmba seda sealt välja. Õhk me vahel on pinget täis ja me ei ole väga jutukad. Sa pigistad mu kätt ning tõmbad mind enda poole ja ma allun sellele vaikselt. Mõistus üritab küll märku anda, et see ei ole ehk hea mõte, aga seekord ta kaotab. On asju, mis on suuremad.
Jalutame veel, enne kui sa hakkad rääkima. On sõnu, mida sa oled mulle ennegi öelnud, on uusi. Neidki, mida ma mingi hetk igtsenud olen ja mis nüüdki minust puutumata mööda ei lähe.
Aga ma ei usu neid enam. Su sõnad tulevad mu sisse, keerlevad seal, söövitavad kusagile mõne augu – ja ma viskan nad prügikasti. Sest need on kaaluta sõnad. Nende kuld on kassikuld, mis küünega veidi kraapides maha tuleb ja paljastab väärtusetu materjali seal all. Ma ei saa võtta neid sõnu, nagu kunagi, ja panna tallele; hoida ja uskuda.
Õnneks ei räägi sa palju. Aga sa ootad minupoolset vastust. Pigistan su kätt ja vaikin, sest mida on mul sulle öelda? Kõik see, mis oleks öelda, ei oma enam tähtsust. Vist. Nii ma ainult naeratan sulle ja sa võtad seda kui mingit märguannet ja räägid mulle veel. Keeran pea alla, et sa ei näeks kurbust mu silmades. Sest jäägu sulle see illusioon, et tegelikult sujub kõik nii, nagu sina soovid.
Ei lähe palju aega, et saada kindlust: ma pole eksinud.
Aeg ainult süvendab seda teadmist.