Sa üritad veeretada oma sõnu üle minu, mind nende alla jättes ja tahtes tekitada minus süütunnet. Aegajalt tajungi seda tuttavat kloppimist kusagil sügaval, ent sinna see jääbki. Õnneks.
Kummalisel kombel teed sa näo, nagu ei saaks sa aru, et seekord põrkavad su sõnad minust tagasi, aga võib-olla sa ei saagi aru, sest siiani on sul ju õnnestunud minust üle sõita. Sõnadega. Mis peaks ju ometi olema minu pärusmaa. Mina olen see, kes haistab sõnade varjundeid. Aegajalt on mul tunne, et sellepärast sa seda teedki – keerad mu tugevuse mu nõrkuseks. Püüad näidata, et see, mida ma olen harjunud pidama oma tugevaks küljeks, maksab mulle kätte. Tahad olla tugevam, kavalam kui mina? Võtad sõnad ja loobid neid tuimalt mulle, vaadates kerge muigega pealt, kuidas ma nende lõhnades ja toonides selgusele püüan jõuda, kuidas ma neid lahti harutan. Sa valid nimme hästi erinevad, et mul liiga lihtne poleks ja ma lõpuks loobuksin. Sinu võit, eksole? Sa oled sellega nii harjunud, sest see on kogu aeg nii olnud. Ma ei mäleta enam, millal sa avastasid, et ma jään su sõnadesse ekslema, kuni tunnen end seepärast süüdi – ja nüüd sa kasutad seda ära.
Ent mitte täna. Täna ma tajun ära, et su sõnade taga pole sisu. Pole lõhnu, hääli, mõtteid. Su sõnad on vaid tähtede jada, mis juhuslikult moodustab kujundeid, milledest mõnedel on tähendus. Aga see on kõik. Tähed ei tee mulle haiget. Ma vaatan, kuidas su sõnad kukuvad maha enne, kui minuni jõuavad.
Aga sina ei tee seda märkama ja muudkui loobid oma sõnu minu suunas. Kuni lõpuks ma naeratan, keeran sulle selja ja astun uksest välja.
Aasta: 2005
häiritud hommik
lasteaialapse vanema ‘rõõmud’.
hommikul väideti mulle lasteaia garderoobis, et mu laps olla eile löönud nende last. väide pandi paika selja tagant (trepi peal teine laps ütles midagi oma isale, nad olid meist tagapool) ja mu lapsel oli täna esimest päeva õhuke kombekas ning see kõrvadega müts. ehk siis eile nägi ta välja hoopis teistsugune (riietuse põhjal).
iseenesest võib ju vestelda löömise teemal küll, vahel on vajalik lausa. aga mitte siis, kui mõne hetke pärast mult küsitakse, et miks ma ei noomi oma last nüüd ja lisatakse väide, et äkki meie peres ongi löömine kombeks. selle peale mõtlesin ma küll, et on päris tore viis teha selliseid järeldusi, kui tema laps on olnud eile esimest päeva aias (ja õhtuni välja üksinda) ning ei tunne ilmselt oma rühmakaaslasi veel eriti ning mind nähakse üldse esimest korda.
niisiis ma muidugi üritasin seletada natuke 3ste maailma, nii nagu mina seda näen. et kui ma praegu hakkan õiendama, et miks sa eile lõid seda poissi blablabla (kusjuures ma ei ole pealegi 100% veendnud, et see oli üldse minu laps, aga okei, see selleks), siis laps ei saa väga üheselt aru, et see on mingi eilse tõuklemise pärast. ja ka seda, et sellistel 3stel juhtub mänguhoos kõike, tihti nad ei oska arvestada teistega ja loomulikult ei ole ilus lüüa, aga kujutagu see isa end ise kahe kasvataja asemele paarikümment kolmeaastast jälgima. kusjuures minu meelest mingite konkreetsete löömiste peale toimub küll seletamine ja karistamine seal täiesti.
kui eilne kasvataja jälle tööl on, eks ma siis uurin täpsemalt, mida tema teab. sest loomulikult on see väga paha, kui mu laps nimme kedagi lööb. aga siin on minu jaoks liiga palju küsitavusi, seda enam, et eile õhtul vestlesime ka kasvatajaga õues üsna pikalt ja ta ütles, et mu poiss oli nüüd peale haigust jälle rohkem omaette olnud veel.
õnneks oli apteegis tore müüja ja mu tuju tõusis normaalsele tasemele tagasi. aga ma tean, et see ei jää viimaseks korraks.
järelhommik
je. elusalt tagasi. algselt oli tunne, et kirjutan kohe pika jutu teemal ‘Türi – üllatusi igal sammul!’, aga kuna ma seda kohe ühikast ei teinud (kõige negatiivse kiuste on seal vähemalt internet olemas, kuigi sinnasaamine ei ole nii lihtne, kui tundub), siis ilmselt võtab see aega ja ei tulegi enam nii ehe.
tore oli, ja väsitav ka. miks ma 10a tagasi ei leidnud, et õppida on lahe?
Stressirohke nädala lõpetuse kook
Kui on raske nädal seljataga, siis võib endale head-paremat kooki lubada. Kogused said seekord kohati tunde järgi võetud, nii et päris grammi pealt järge ei ole mõtet ajada. Kook ise on inspiratsiooni saanud mingist brownie retseptist, mida ma siis omaloominguliselt täiendasin ja püüdsin pisut “kergemaks” teha.
2 muna
pool klaasi suhkurt
60g võid, sulatatud
500g Nopri 2% kohupiima
100g mandlilaaste (1 pakk)
125g (pool pakki umbes) Ökosahvri kookoselaaste
4-5 spl Meie Margi kakaopulbrit
2 spl peenestatud piparmündilehti
5-6 spl maisijahu (võib ilmselt olla suvaline jahu)
1/2 tl söögisoodat (mul pole hetkel küpsetuspulbirt ja ma vaatan, et sooda tegelt ajab suuremas osas olukordadest asja ära küll)
Munad, suhkur, või ja kohupiim hoolikalt läbi segada. Lisada mandli ja kookoselaastud, piparmünt, kakaopulber, maisijahu ja sooda. Sooda ja jahu segada enne läbi. Mina panin oma 26cm diameetriga TW madalasse vormi ja natuke oleks võinud vorm suurem olla, sest poole küpsemise pealt pidin kooki tagasi vormi sisse ajama. Küpsetasin sellises 180-200c kuumuses nii umbes tunnikese. Seni kuni puutikk enam kleepuva okolaadiplögaga ei kattunud. Kook sai otsa ja töökaaslaste stressirohke nädal kena lõpetuse.
Stressirohke n
Kui on raske n
oh kooliaeg..
homme hommikul enda jaoks ääretult vara kebin rongi peale ja kiman järgmisse kooli.
seniks muusikat
polikliiniku mäletuseks
minu esimesi mälestusi Kopli Lastepolikliinikust oli ajast, mil ma olin ise lasteaaiaealine. oli mingi analüüs ilmselt, mida ‘meie’ Kalamaja Lastepolikliinikus ei tehtud ja käisime emaga seda Koplis tegemas. oli talv, hommik, külm ja pime. ma tõesti ei mäleta, mis see oli, aga ma olen kogu oma teadliku elu süstide ja näpuvere suhtes tundlik olnud ning sealsamas polikliiniku nurga taga ma öökisingi tookord. küllap me läksime ikka sisse tagasi ja mind aidati, aga seda ma enam ei mäleta. ähmaselt tean, et varases koolieas oli ka miskipärast paar korda sinna asja.
aastaid nägin ma seda maja ainult sealt mööda sõites-jalutades. alati ümbritsetud lastest, vankritest emmedest.
veidi vähem kui 4 aastat tagasi tekkis mul selle majaga tihedam side. nagu ikka, eriti esmaemme puhul, igakuine arstivisiit esimesel eluaastal, erialaarstid, massaazhikuurid. tihedalt kärusid-vankreid täis eeskoda, pulk seinal, kuhu need kinnitada, kiri uksel: ‘polikliinik ei vastuta siia jäetud kärude eest!’. lapsi armastav garderoobitädi, kes võimalusel last turvahällis kiigutas, kuni emme end riietas. tädid, kes aegajalt lastekaupu sealsamas garderoobinurgas müüsid (poja üks talvemütski sealt pärit). väike mängunurk mõneaastastele. arstid-õed-muu personal ringi liikumas. kaks registratuuritädi, käed tööd täis. oli eraldi telefoninumber polikliinikusse aja kirja panemiseks ja kojukutsete jaoks. koridor, beebide päeval pisikesi inimesi ja nende emmesid täis, issisid ka sekka. koridori otsas protseduuride kabinet, mille õde algajat emmet esimeste süstide-vereproovide juures lohutas ja osavalt-kiirelt lapse juures toimetas, kõik vajalik tehtud enne, kui laps nutmagi jõudis hakata. samas ortopeed, silmaarst, väga mõnus neuroloog.. ravivõimlemine- ja massaazh. kõik lastega harjunud ja töötanud inimesed, pea kõik vajalik samas majas. laste melu pidevaks saatjaks.
oh, muidugi oli seal ka probleeme, näiteks suvel puhkuste ajal, kui mittepuhkavatel arstidel oli topelttööd – aga kõik sai ka sama maja raames kirja.
paariaastatagused reformid meditsiinis: kõik perearstideks! siiski, Kopli Lastepolikliinik säilus mingil kujul. oli toimiv protseduuride tuba, perearstide lastearstidest konsultandid võtsid vastu ainult lapsi, mõned eriarstid olid veel seal, massaazhigi sai kuuldavasti. väike remont tõi majja värsked värvid, mängunurk sai mõne uue asja. muutus polnudki väga märgatav.
täna käisin seal oma pojaga viimast korda.
ei ühtegi käru. tühi garderoob. vaikus. registratuuris (ja ilmselt kogu esimese korruse peale) oli üks inimene, kes noogutas, et jah, teie arst on täna veel siin, minge üles, ei, garderoobi ei ole vaja midagi panna ega jalanõusid vahetada. tühi maja. kabinet pooltühi, meie kaart juba ära kolinud – aga seda ei olnudki hetkel vaja. visiidi lõpus ütles arst oma kabineti numbri teises polikliinikus- seal, kus käib pool linnajagu koos, vanad-noored segamini; ja mul on kerge hirm protseduuride suhtes (kui kunagi neid jälle vaja läheb) – sest laps tahab teistsugust suhtumist.
kui me istusime trolli peale, et koju sõita, tegi poja dadaa üle tee asuvale lasteaiale. mina jätsin mõttes hüvasti pea viimase lastepolikliinikuga eestis.
kas kõik reformid on ikka head? 🙁
rehepapile (teistele kaaa)
Rehepapp jätkab eestlase kena traditsiooni olla umbusklik ja kahelda suures osas selles, mida ta näeb/loeb/kuuleb, tehes seda siiski läbi huumoriprisma 🙂
tahan siinkohal öelda, et tõesti on siin lehel üsna mitu sissekannet, mis väljendavad midagi, mis pole sellisel kujul või ka üldse mitte kunagi toimunud. jah, tõesti-tõesti! ja sellestki, mis toimunud on, on kirjas vaid üksikud detailid. nii et võtke või jätke, ja kahelge 🙂