homme hommikul enda jaoks ääretult vara kebin rongi peale ja kiman järgmisse kooli.
seniks muusikat
Kuu: september 2005
polikliiniku mäletuseks
minu esimesi mälestusi Kopli Lastepolikliinikust oli ajast, mil ma olin ise lasteaaiaealine. oli mingi analüüs ilmselt, mida ‘meie’ Kalamaja Lastepolikliinikus ei tehtud ja käisime emaga seda Koplis tegemas. oli talv, hommik, külm ja pime. ma tõesti ei mäleta, mis see oli, aga ma olen kogu oma teadliku elu süstide ja näpuvere suhtes tundlik olnud ning sealsamas polikliiniku nurga taga ma öökisingi tookord. küllap me läksime ikka sisse tagasi ja mind aidati, aga seda ma enam ei mäleta. ähmaselt tean, et varases koolieas oli ka miskipärast paar korda sinna asja.
aastaid nägin ma seda maja ainult sealt mööda sõites-jalutades. alati ümbritsetud lastest, vankritest emmedest.
veidi vähem kui 4 aastat tagasi tekkis mul selle majaga tihedam side. nagu ikka, eriti esmaemme puhul, igakuine arstivisiit esimesel eluaastal, erialaarstid, massaazhikuurid. tihedalt kärusid-vankreid täis eeskoda, pulk seinal, kuhu need kinnitada, kiri uksel: ‘polikliinik ei vastuta siia jäetud kärude eest!’. lapsi armastav garderoobitädi, kes võimalusel last turvahällis kiigutas, kuni emme end riietas. tädid, kes aegajalt lastekaupu sealsamas garderoobinurgas müüsid (poja üks talvemütski sealt pärit). väike mängunurk mõneaastastele. arstid-õed-muu personal ringi liikumas. kaks registratuuritädi, käed tööd täis. oli eraldi telefoninumber polikliinikusse aja kirja panemiseks ja kojukutsete jaoks. koridor, beebide päeval pisikesi inimesi ja nende emmesid täis, issisid ka sekka. koridori otsas protseduuride kabinet, mille õde algajat emmet esimeste süstide-vereproovide juures lohutas ja osavalt-kiirelt lapse juures toimetas, kõik vajalik tehtud enne, kui laps nutmagi jõudis hakata. samas ortopeed, silmaarst, väga mõnus neuroloog.. ravivõimlemine- ja massaazh. kõik lastega harjunud ja töötanud inimesed, pea kõik vajalik samas majas. laste melu pidevaks saatjaks.
oh, muidugi oli seal ka probleeme, näiteks suvel puhkuste ajal, kui mittepuhkavatel arstidel oli topelttööd – aga kõik sai ka sama maja raames kirja.
paariaastatagused reformid meditsiinis: kõik perearstideks! siiski, Kopli Lastepolikliinik säilus mingil kujul. oli toimiv protseduuride tuba, perearstide lastearstidest konsultandid võtsid vastu ainult lapsi, mõned eriarstid olid veel seal, massaazhigi sai kuuldavasti. väike remont tõi majja värsked värvid, mängunurk sai mõne uue asja. muutus polnudki väga märgatav.
täna käisin seal oma pojaga viimast korda.
ei ühtegi käru. tühi garderoob. vaikus. registratuuris (ja ilmselt kogu esimese korruse peale) oli üks inimene, kes noogutas, et jah, teie arst on täna veel siin, minge üles, ei, garderoobi ei ole vaja midagi panna ega jalanõusid vahetada. tühi maja. kabinet pooltühi, meie kaart juba ära kolinud – aga seda ei olnudki hetkel vaja. visiidi lõpus ütles arst oma kabineti numbri teises polikliinikus- seal, kus käib pool linnajagu koos, vanad-noored segamini; ja mul on kerge hirm protseduuride suhtes (kui kunagi neid jälle vaja läheb) – sest laps tahab teistsugust suhtumist.
kui me istusime trolli peale, et koju sõita, tegi poja dadaa üle tee asuvale lasteaiale. mina jätsin mõttes hüvasti pea viimase lastepolikliinikuga eestis.
kas kõik reformid on ikka head? 🙁
rehepapile (teistele kaaa)
Rehepapp jätkab eestlase kena traditsiooni olla umbusklik ja kahelda suures osas selles, mida ta näeb/loeb/kuuleb, tehes seda siiski läbi huumoriprisma 🙂
tahan siinkohal öelda, et tõesti on siin lehel üsna mitu sissekannet, mis väljendavad midagi, mis pole sellisel kujul või ka üldse mitte kunagi toimunud. jah, tõesti-tõesti! ja sellestki, mis toimunud on, on kirjas vaid üksikud detailid. nii et võtke või jätke, ja kahelge 🙂
augustijõhvikad
praegu on punased ja valmis ja korjamisel. tonnide kaupa 🙂
kaheksajalg ahti moodi
<_ahti_> kaheksajala kohta võin öelda, et see pole portugalis delikatess … see on rohkem selline fast food, mida on lihtne teha …
<_ahti_> PR, kirjuta üles: kaheksajalg plärts potti, ilma veeta ja millegita, ning keedad tunnikese (ok, päris fast ei ole). Pärast tükeldad ning a) keedad riisiga b) teed salati c) sööd niisama sisse
Oasalat
Et hiljuti on mõnel pool ubadest juttu olnud, siis panen siiakohta kirja oma lemmiku sooja oasalati retsepti:
1 pakk külmutatud rohelisi türgiube (võib ka teha enda kasvatatutest, aga need külmutatud on just parajaks suuruseks lõigatud ja laiskus ka maksab midagi)
1 purk punaseid konservube
2-3 küüslauguküünt
1-2 spl õli
1-2 spl veiniäädikat
soola
Keeda külmutatud oad soolaga maitsestatud vees, kurna ja pane kaussi, loputa konservoad konsrvivedelikust ja pane roheliste ubade juurde. Koori ja tükelda küüslauk. Aja õli pannil kuumaks, keera tuli alt ära ja pane küüslauk kuuma õlisse – pannil tuld all ei tohi olla, sest muidu kõrbeb küüslauk ära. Kalla õli koos küüslauguga ubade peale, lisa äädikasorts ja sega segi. Saab selline soe-külm salat. Kes tahab päris sooja, see võib punased oad ka pannil, törtsu veega soojaks ajada.
unevirvendus
tänaöine unenägu hõlmas uut kooli, ma olin midagi olulist maha unustanud, osad grupis olid mu endised grupikaaslased eelmisest koolist (reaalselt ei ole ühtegi) ja miskipärast sattusin kuidagi kümneid kilomeetreid koolist eemale, geograafiliselt takkajärgi mõeldes absoluutselt ebaloogilisse kohta, me läksime sinna autoga, aga miks ja kellega, ma ei mäleta, kuidagi sattusin linna kus ma nagu oleksin varemgi olnud (unenäo deja-vu?) ja mida ma reaalsuses ei suuda tuvastada, jalutasin mööda peateed, üks hulkuv koer mu kannul, bussidega oli mingi jama ja keegi mind peale ei võtnud, telefoni teel suutsin teistele anda mingeid umbmääraseid seletusi, jõe ääres oli lumi, ma jäin ilma mingit loengust, mida ma väga ootasin.
ma ei mäleta tervikut, ent osa detaile on matemaatilise täpsusega mu silme ees.
õhtu, kassikullatud
Sa võtad iseenesestmõistetavusega mu käest ja me jalutame aeglaselt mere poole. Ma lasen sul hoida enda kött ja ei tõmba seda sealt välja. Õhk me vahel on pinget täis ja me ei ole väga jutukad. Sa pigistad mu kätt ning tõmbad mind enda poole ja ma allun sellele vaikselt. Mõistus üritab küll märku anda, et see ei ole ehk hea mõte, aga seekord ta kaotab. On asju, mis on suuremad.
Jalutame veel, enne kui sa hakkad rääkima. On sõnu, mida sa oled mulle ennegi öelnud, on uusi. Neidki, mida ma mingi hetk igtsenud olen ja mis nüüdki minust puutumata mööda ei lähe.
Aga ma ei usu neid enam. Su sõnad tulevad mu sisse, keerlevad seal, söövitavad kusagile mõne augu – ja ma viskan nad prügikasti. Sest need on kaaluta sõnad. Nende kuld on kassikuld, mis küünega veidi kraapides maha tuleb ja paljastab väärtusetu materjali seal all. Ma ei saa võtta neid sõnu, nagu kunagi, ja panna tallele; hoida ja uskuda.
Õnneks ei räägi sa palju. Aga sa ootad minupoolset vastust. Pigistan su kätt ja vaikin, sest mida on mul sulle öelda? Kõik see, mis oleks öelda, ei oma enam tähtsust. Vist. Nii ma ainult naeratan sulle ja sa võtad seda kui mingit märguannet ja räägid mulle veel. Keeran pea alla, et sa ei näeks kurbust mu silmades. Sest jäägu sulle see illusioon, et tegelikult sujub kõik nii, nagu sina soovid.
Ei lähe palju aega, et saada kindlust: ma pole eksinud.
Aeg ainult süvendab seda teadmist.
rammestus
magasime natuke. vahepeal on pärastlõunane päike toad soojaks kütnud ja kohvi ei viitsi teha.
tervis, tänan küsimast, on parem. kuigi mul omal on voolav nohu ja lapsel ikka lahtine röga või tatt kurgus.