Kuu: august 2005
uned ja reaalsus
ma nägin unes, et tahtsin oma kahte lõuapealset pikka karva välja tõmmata, aga neid oli kuidagi rohkem ja ma ei osanudki valida, et millised on need ‘tavalised’.
ja siis nägin ma veel, et me olime tööl jälle kusagile keldrisse kolinud, umbes nagu algusaastal. samas keldris oli mingi söögikoht, kus pakuti nt agulisupi-nimelist suppi – kausis oli puljong ja mingid suhteliselt suured rullid, meenutasid .. paneeritud väikeseid piklikke pirukaid. rohkem ma selles suunas ei vaadanud miskipärast. ja seal oli ka keemiline puhastus, mille välisukse lingi vahele oli jäetud üks puhas laste talvekombekas. ma tahtsin teenindajalt küsida, et kas see on neil ripakile jäänud, st keegi pole järgi tulnud või mis, aga teenindaja oli hõivatud. keerutasin seda kombekat käes tükk aega, kuni avastasin, et see on suurus 98 ehk minu kutile ilmselt napilt väike ning panin selle lingi vahele tagasi.
tööl oli miskipärast meil ainult 2 töökohta ja minu arvutil puudus klaviatuur ning miskipärast ma ei tohinud seda ise hankida.
reaalselt aga on mul kadunud üsna mitu muusikaplaati, enamus neist minu jaoks väga olulised. peab üritama leidma mingi suhteliselt lapsevaba aja, mil ma olen suuteline midagi ka ära tegema ja kõik plaadid läbi sorteerima. mingi tõenäosus on, et on valedes karpides. sest kodust välja ei oleks need küll tohtinud saada.
tagasipöördumine tsivilisatsiooni
uuuuh!
panimegi eelmise nädala kolmapäeva hilisõhtul Marjasoosse ajama ja laekusime ca 2 tundi tagasi. ausalt, kui ma ei peaks esmaspäeval tööl olema, ei oleks küll tahtnud veel tagasi tulla.
praegu rohkem ei viitsi kirjutada. saate ju aru küll 🙂
edasilükkuv maalesõit
selle-aasta Marjasoosse minek muudkui lükkub ja lükkub edasi.
esmaspäeval ei plaaninudki minna. eilseks lubati tormi ja õhtul oligi kole ilm. täna hommikul oli lapsel tervisega probleeme. umbes homme pole enam mõtet minna, sest nädala pärast neljapäeval pean ma tööl olema. võinoh, mingi mõte on, aga ca 4 päeva jääb ikka väga väheks tegelikult ju. samas jälle, selliste ilmadega ei taha vist väga kaua ka olla.
jah, tegelikult ma tahtsin võtta puhkust juuli lõpus-augusti alguses. aga see ei sobinud teistele ja nii jäigi mul üle arvestada augusti teise dekaadiga. sel aastal valearvestus.
taksokontrollid
täna millalgi poole 6 ringis õhtul puistati Maleva taksopeatuses taksosid. suurem hulk Falcke ja politseid oli kohal. lapsega aeglaselt mööda jalutades ja ametiisikute nägusid vahtides tegid osade litsentsid või miskit neile küll nalja. taksojuhid olid üsna ähmis. vot siis oli mul küll kahju, et kaamerat kaasas polnud. kuigi, muudest asjaoludest lähtuvalt olin ma niigi nagu kaamel..
tegelikult olen ma alati imestanud, et mis imelikud taksod seal on. või kui nii võtta, siis selle Hansapanga juures ka, mis endise Saturni kohviku asemel on. paar korda elus on olnud vajadus nendega sõita. riigikeele ja linna tundmisega on küll probleeme. arved on ka väga kummalised olnud.
aga õnneks kasutan ma taksot ikka väga harva ka. kodust minnes on võimalik leida korralike taksode numbreid netist ka.
inimteed
sisalik kirjutab inimestest meie eluteel nii ja nii ka. kummalisel kombel kaldus jutt ühes jutukas ka äsja samale teemale.
ja ma tahtsin just täna kõigest sellest ise ka kirjutada, aga mõtted ei leia tuult ja sebivad kusagil oma nurgas ringi.
aga mul on ikkagi tunne, et ma olen liigagi palju panustanud valedele inimestele ja oma valikutes eksinud. mulle ei meeldi kahetseda, iga asi on millekski vajalik – kuid on hetki, milledest ma nüüd oskan vaid soovida, et need oleksid olemata. kuigi tõesti, keegi ei tea, kas siis ikka oleks midagi parem. ja kes ja kus ma siis üldse oleksin.
aga ma tean, et ma ei talu argu mehi ja et mingil hetkel suudan minagi ‘nägemist’ öelda, külmalt ja seda mõtlemata. tehes nii kas ise haiget või olles enne saanud haiget. ja et nende sädelevate pudelikorkide õnge olen ma ka läinud.
järgmistel on see aina raskem.
lapse kõrval on samas kõik muu nii ebaoluline ja mittetähtis.
lillkapsa püreesupp kanaga
värsket lillkapsast tuleb praegu ema juurest peenralt rohkem, kui ära süüa jõuab. pingutame ja sööme.
1 lillkapsas (ca 1kg)
paar porgandit
1 keskmine sibul
peotäis hakitud supijuurikaid (juurseller, petersell)
1l puljongit (ise keedetud või kuubikust)
200-300g kanafileed
1 pakk (200ml) rõõska koort
tilli
1spl toiduõli
oma aia lillkapsas tasub panna soolvette nii tunniks seisma, saab ussidest-putukatest lahti. kui on talvel külmutatud kapsas, siis ei pea; ka poeomad on enamasti ‘putukavabalt’ kasvatatud. lõika kapsa õisik tükkideks.
puhasta sibul ja lõika ribadeks, tükelda porgandid kuubikuteks. pann keskmisele kuumusele, õli peale, sibul-porgand-supijuurikad pannile. kõrvale supipotiga vesi või valmis puljong keema. pannil olevat sega ja kuumuta, kuni hakkab mõnusat lõhna tulema ja sibul muutub kergelt klaasjaks. supipotti ja terve kanafilee juurde. vajadusel lisa puljongikuubik. lase keema ja keeda nii 10 minutit, siis lisa lillkapsaõisikud. keeda veel ca 20 minutit.
tõsta kanafilee potist välja ja lõika sobivateks supitükkideks. potis olevad aedviljad purusta saumikseriga ühtlaseks püreeks. püreestamise lõpul kalla sisse rõõsk koor.
lisa kanatükid ja hakitud till.
soovi korral võib seda valmistada ka ilma kanata.
niimoodi siis
eile sai sugulastega istutud, nüüd kiman noortega linna peale.
laps tahab kangesti kaasa ja muudkui korrutab mulle, et tema tahab ka emmega välja, ta on ju emmekas 🙂