sisalik kirjutab inimestest meie eluteel nii ja nii ka. kummalisel kombel kaldus jutt ühes jutukas ka äsja samale teemale.
ja ma tahtsin just täna kõigest sellest ise ka kirjutada, aga mõtted ei leia tuult ja sebivad kusagil oma nurgas ringi.
aga mul on ikkagi tunne, et ma olen liigagi palju panustanud valedele inimestele ja oma valikutes eksinud. mulle ei meeldi kahetseda, iga asi on millekski vajalik – kuid on hetki, milledest ma nüüd oskan vaid soovida, et need oleksid olemata. kuigi tõesti, keegi ei tea, kas siis ikka oleks midagi parem. ja kes ja kus ma siis üldse oleksin.
aga ma tean, et ma ei talu argu mehi ja et mingil hetkel suudan minagi ‘nägemist’ öelda, külmalt ja seda mõtlemata. tehes nii kas ise haiget või olles enne saanud haiget. ja et nende sädelevate pudelikorkide õnge olen ma ka läinud.
järgmistel on see aina raskem.
lapse kõrval on samas kõik muu nii ebaoluline ja mittetähtis.