täna millalgi poole 6 ringis õhtul puistati Maleva taksopeatuses taksosid. suurem hulk Falcke ja politseid oli kohal. lapsega aeglaselt mööda jalutades ja ametiisikute nägusid vahtides tegid osade litsentsid või miskit neile küll nalja. taksojuhid olid üsna ähmis. vot siis oli mul küll kahju, et kaamerat kaasas polnud. kuigi, muudest asjaoludest lähtuvalt olin ma niigi nagu kaamel..
tegelikult olen ma alati imestanud, et mis imelikud taksod seal on. või kui nii võtta, siis selle Hansapanga juures ka, mis endise Saturni kohviku asemel on. paar korda elus on olnud vajadus nendega sõita. riigikeele ja linna tundmisega on küll probleeme. arved on ka väga kummalised olnud.
aga õnneks kasutan ma taksot ikka väga harva ka. kodust minnes on võimalik leida korralike taksode numbreid netist ka.
Päev: 9. august 2005
inimteed
sisalik kirjutab inimestest meie eluteel nii ja nii ka. kummalisel kombel kaldus jutt ühes jutukas ka äsja samale teemale.
ja ma tahtsin just täna kõigest sellest ise ka kirjutada, aga mõtted ei leia tuult ja sebivad kusagil oma nurgas ringi.
aga mul on ikkagi tunne, et ma olen liigagi palju panustanud valedele inimestele ja oma valikutes eksinud. mulle ei meeldi kahetseda, iga asi on millekski vajalik – kuid on hetki, milledest ma nüüd oskan vaid soovida, et need oleksid olemata. kuigi tõesti, keegi ei tea, kas siis ikka oleks midagi parem. ja kes ja kus ma siis üldse oleksin.
aga ma tean, et ma ei talu argu mehi ja et mingil hetkel suudan minagi ‘nägemist’ öelda, külmalt ja seda mõtlemata. tehes nii kas ise haiget või olles enne saanud haiget. ja et nende sädelevate pudelikorkide õnge olen ma ka läinud.
järgmistel on see aina raskem.
lapse kõrval on samas kõik muu nii ebaoluline ja mittetähtis.