Värske ürdiga supid on hääd. Kuigi Vahemere-veersetes kusiinades vähe suitsuliha (sest liha suitsutatakse päämiselt põhjas, et säiliks üle talve), olen tuvastanud basiilikumi ja suitsusea imekena sobivuse.
Kikerhernes on oriendi köökide tavapärane toiduaine ja ei meki üldse meie rohelise (ega ka kollase) herne moodi.
800 g. (kaks purki) kikerherneid
100 g. maasuitsuliha
viis basiilikuvart
50 g. rõõska koort
kaks klaasi vett
sool, pipar, muskaat
Suitsulihast eraldatakse suitsupekk ja taine osa lastakse väikesteks juppideks, kamar näritakse kohe niisama är.
Kombainer asetab massinasse herned koos purgis olnud soolveega, tükeldet suitsupeki ning 4 varre basiilikumilehed. Massin teeb kombaineri käe all kreemja segu.
See valatakse potti ja aetakse keemiseni. Siis tõmmatakse tuli maha ja lisatakse taine suitsuliha, nii palju vett, kui paksust tahetakse. Sirratakse, soolatakse, pipardatakse ja muskaaditatakse (seda’nd pisut, jah). Siis rõõsk koor. Veel pisut tõmmata madalal tulel ja valma.
Pääle riputatakse ühe varre basiilikumi värskelt hakit’ mahlased lehed.
Õlu: porter
Volks
Päev: 27. juuli 2005
mais, värske
värskete maisitõlvikute valminine turgudel on kunst, mida ma veel kuigi perfektselt ei valda. sest hooaeg on nii lühike!
kui väljaulatuvad niidid on pruunikad, siis ei hakka ma isegi pealmisi lehti välja koukima. vaatan neid, milledel on ikkagi sellised värsked. ja siis kisun lehti lahti ja vaatan, mis näoga see tõlvik õieti on. müüjaid usaldada ei tasu (ühtegi tuttavat maisimüüjat mul pole). pruune niite ka mitte – kord elus olen ostnud, kogu mais oli selline pruunikas ja tuim, ma isegi ei kujuta ette, mis seisund see tal oli.
aga natuke urkimist tasub vaeva ära, sest kuigi mul korteris grillida maisi ei õnnestu, on keedetud tõlvikute söömine meie peres vägagi hinantud tegevus. ja praegu on ainus aeg, mil värsket maisi normaalse hinnaga saada on 🙂
