Koosolemine oli täiuslik. Maailma peatus mõneks hetkeks, enne kui topeltkiirusel edasi tormas. Aega oli alati liiga vähe, ükskõik kust me seda näpistasime. Ent ometi tekkis meil imelisi hetki.
Sügisöödes on käsikäes vahel toredamgi jalutada kui kevadel. Või istuda küdeva ahju ees, Sinu kõrval, kuulata Satoshi Tomiie leebeid helisid. Sa vaatad mulle silma ja sellega on öeldud kõik, mida vaja.
Siis tuli hirm.
Päev: 28. aprill 2005
silmad
ei, ma ei varja neid. reaalsus.
uni on kaugel
vaadates enese sisse
leiad vaid tühjuse
isegi neetud
reetlikud pisarad
on läinud
öös akna taga
hauguvad koerad
uni on kaugel