täna hommikul bussiga mööda Pirita teed sõites lõi mulle korraga pähe, et mul on lausa isiklikud mälestused sellest, kui seda suurt laia teed ei olnud, kitsas tee läks sealt alt, kus praegu on rattatee (no kuni Maarjamäeni saab autoga ikka jah) ja et kogu see praegune tee on ju merelt võidetud.
nagu restaureeriti Tallinna vanalinn enne olümpiaregatti poolakate poolt ühesuguseks, nii leiti sel ajal raha ka igasuguste muude hiigelprojektide jaoks. näiteks seesama Pirita tee – tänapäeval sellist asja enam ei tehtaks ju. hull värk, mitmekümne meetri laiuses merd ära täita, pealegi on see kõrgem kui nö. vana osa ju. absoluutselt lahe on selle juures aga peaagu ainus Talinna mereäärne jalutustee, oma punaste piiretega, kadriorust Piritale.
linnahall on sama aja sünnitis ja tegelikult ma hoian pöialt, et seda maatasa ei tehtaks. muide, stiililt sobitub ju tollesama Pirita tee äärse promenaadiga päris kenasti.
umbes samal ajal valmis ka mööblimaja. mu mällu mahub ka pilt sellel kohal enne asunud Pelgulinna turust ja ehitustöödest. kui sellest kandist rääkida, siis umbes samasse aega jääb ka Paldiski mnt laiendamine Sõle tn ja Mustamäe tee vahel. Statoili tankla asemel nurga peal oli paekivimüüriga piiratud mingi tootmishoone (vist), madal säärane, hiljem oli seal muru, mis diagonaalis kohe läbi trambiti, et ristmikult otse Moldaavia poodi saada. ja kusagil keset praegust linna poolt kulgevat teed, umbes trollipeatusega kohakuti oli majavalitsuse (?) maja.
ja olümpiamängudega tuleb pähe ka see, et mõni aeg peale mänge liikus soome dzemme ja vaakumpakendatud vorste. tol ajal tõeline müstika 🙂
huvitav aeg oli omamoodi, mingid asjad lihtsalt toimusid :O