ma ‘len väsinud. käisin täna linna peal nende kingadega, mis on küll kenad, aga pikapeale suruvad jalalaba veresooned kinni. ja kaubandus on väsitav nagunii. vähemalt sai poodimineku eesmärk siiski täidetud ja poisile lausa kahed jalanõud ostetud.
avastasin äsja, et kaamera USB juhe on ilmselt tööle jäänud, sest kodus-kotis seda kusagil ei ole ja tööl ma seda viimati kasutasin. aga täna ma ei suuda end küll sundida enam sinna minema, pealegi on arvutivahetuse tuhinas see juhe nagunii tont teab kus. aga tahaks enne kooli kaardi tühjaks teha ju ometi.
Kuu: aprill 2005
les désirs de la terre
siit lugege seda luuletust. see on hea, aga ma ei pane seda topelt ju.
.. me laulame maa ihade laulu.
nr. 7
Koosolemine oli täiuslik. Maailma peatus mõneks hetkeks, enne kui topeltkiirusel edasi tormas. Aega oli alati liiga vähe, ükskõik kust me seda näpistasime. Ent ometi tekkis meil imelisi hetki.
Sügisöödes on käsikäes vahel toredamgi jalutada kui kevadel. Või istuda küdeva ahju ees, Sinu kõrval, kuulata Satoshi Tomiie leebeid helisid. Sa vaatad mulle silma ja sellega on öeldud kõik, mida vaja.
Siis tuli hirm.
silmad
ei, ma ei varja neid. reaalsus.
uni on kaugel
vaadates enese sisse
leiad vaid tühjuse
isegi neetud
reetlikud pisarad
on läinud
öös akna taga
hauguvad koerad
uni on kaugel
ühiskonnakasulik..
me oleme täna tööl olnud jälle ühiskondlikult aktiivsed. täiesti konkreetselt, kirjade-telefonikõnedeni välja. ja mulle päris meeldib see. ega ma ise eriti teinudki midagi, ainult noogutasin kaasa. aga noh.. ega muidu polegi lootust, et midagi üleüldse muutuda võiks.
mõte läks isegi mõningate veebilehtede avamiseni välja, aga selleks ei ole kellelgi tegelikult aega.
26
see pole juhuslik, et see pilt just täna siin on.
peavalutan
teist päeva järjest mingi segane peavalu. täna võtsin tabletti, aga seegi näib mitte aitavat.
imekombel tunduvad koolitööd valmivat. peaks hakkama lõputööd ka kirjutama, kuigi küsitlus alles pooleli. aga sissejuhatused, metoodika ja isegi suure osa muud teksti saab ära kirjutada, vastuseid on juba piisavalt palju, et suundumused näha on ja mingeid järeldusi teha.
stress, pinged, tühiolek. sunnin end tegutsema.
poiss on ikka selline, et õue veel ei kipu temaga. pean mõtlema, kes lapsele siia seltsi meelitada, et saaksin ise jalgrattaga normaalsel ajal tiiru teha. üleüldse siis, mitte vaid täna.
the war zone
kahte viimast porgandit koorides meenus mulle ilmselt 99 aasta PÖFFil nähtud Tim Rothi film The War Zone. sünge film oli, aga miskipärast on siiani tunne, et seda tahaks kunagi veel näha. kusjuures vahepeal ei meenu see mulle kuude kaupa, aga siis korraga ujub kusagilt välja.
tüdruk Maailmast II
üks mu lemmikpilte.
