Kuu: veebruar 2005
ütle mulle, et Sa …
hilja on rääkida asjadest siis, kui need hakkavad peo vahelt välja libisema. siiani nii loomulikuna tundunu on korraga kadumas ja hämmastusega tajud, et sa ise ei ole osanud hoida.
alati ei teagi, kust tuli sisse esimene viga. alati ei teagi, milline viga on määrav.
me näitame liiga vähe positiivset välja.
***
absoluutselt kohutav on teadmine, et teed haiget inimestele, kes sinust hoolivad.
mind see küll ei päästa. kedagi veel mitte.
riivamine
hommikuses trammis tuli istus mu taha tädike. natuke haisev ja samas kuidagi isemoodi. visuaal ei vastanud tavalisele tänavainimesele. hetk enne istumist riivas ta mõlema käega kergelt paitavalt mu õlgu. hmm. tavapärast vastikustunnet ei tekkinud.
järgmises peatuses ta lahkus, olles kõndinud pool trammi, et riivata veel ühe mehe õlga.
ma ei tea, mida ta sellega tahtis öelda. aga mul on tunne, et see kohtumine ei olnud päris juhuslik.
või tähtsustan ma üle mõttetuid asju?
valikuvabadus
ma ei tea, mis on vale ja mis on õige.
igal asjal on rohkem kui kaks poolt.
ma pean valima.
*
nojah.
maailm on korraga liiga kiiresti pöörlema hakanud. ma püüan end küüntega kinni hoida. tasakaal on vajaka. aegajalt.
Raist ja mitte ainult
So-oh. Ei mina tea, aga kuidagi ma selliste asjade otsa komistan. Õigesti öelduna – nood komistavad minu otsa. Leiavad üles.
Mis nimelt? Aga muidugi erakordsed sündmused Eesti Kulinaarias. Nimelt jalutasin üleeila lõuna paiku Balta turul. Õigeuskliku paastujana suund nummer üks – kalapaviljon. Et, noh, mida siis ka pakutakse. Närused ahunad, mis ammu hapuks läind, värske nahk- ja peegelkarp, kena lest ning kolletav tuulehaug. Külmutet kraamist atlandi lest ja siis üksik kurb tegelane eraldi kandikul. Alguses vaat’sin teist, et ei usu, aga siis uskusin, sest tegu oli täiesti ilusa kena elusuuruses astelraiga. Mida astelraiga teha meres, teame kõik: eemal hoida, sest kui saba otsas oleva astlaga saad, mädaneb haav mitu kuud. Aga mida temaga muud teha? Ikka toitu, kõiksugu roogi saab, kui oled valmis vastu võtma lõunamere tugeva ookeanikala maitset. Rai hinna kohta küsisin, sest müüja ei teadnud, kellega tegu ja andis poisi mulle lahkelt käest. Tulem: täitsa terve astelrai maksis 6.20 EEK. Mõnus. Veelgi mõnusam aga, kui taluvõis koos kapparitega ära sai praetud. Uhke värk. Isegi nii uhke, et raiostust sai Karl-Martinit teavitet ja isand oma paar korda rai vasta huvi tundis.
Uskuge mind: et selliseid kulinaarseid leide leida, selleks peab olema kaks asja: nood peavad ise su juurde tulema ning sul peab olema maldamist ning julgust igasugu turuurgastes käia ning silmal kiigata lasta.
tervitelles
Volks
kolmapäevane reportaazh
25.- eest võib tõesti suva asja kinos vaadata, panin jälle tähele.
päris naljakas ulmefilm oli, Riddicki Kroonikad (kunagi otsin lingi ka taha).
ja Räpinas on mingi uus söögikoht avatud, esialgu popp. vana koht käiski lõpupoole üsna alla. no näis, uus peab ehk kevadeni ikka vastu.
nojah. kõik muu jätaks kommenteerimata. üldiselt on moraalselt üsna pingeline aeg olnud. igatpidi. hmm.
aeg annab arutust.
õhtu on ilus, aga tunnis oleme veel. tahaks küll teha pilte, aga kui pääsen, on ilmselt jälle päike juba loojumas. kahju kohe 🙁