kui ajad rasked, söögem kartulikoori 😉
värskeid kartulikoori
õli
2 küüslauguküünt
küüslaugusoola (lauasoola)
viie pipra segu
Hoolikalt pestud kartulitelt lõigata paksud koored. Kuivatada need majapidamispaberil, et hiljem õli potis üle keema ei hakkaks. Õli kallata potti nii palju, et kartulikoored selles vabalt ujuda saaksid. Kartulikoored panna keeva õlisse ja praadida kuldpruuniks. Valmis koortelt nõrutada liigne rasv ja kallata need sügavasse kaussi. Lisada maitseained ja ohtralt küüslauku ning raputada koored maitseainetega korralikult läbi. Serveerida taldrikul koos võileivatikkudega. Juurde sobib pakkuda õlut, kuid ilmtingimata eestimaist.
Aasta: 2004
esmaspäev. peale tööd.
istun kodus ja vaatan ringi. hoolimata kõigest on toas masendavalt palju kaste. miskipärast peavad need kastid olema just toas, mitte keldris. ma vihkan elu kastides. nagu oleks see siin mingi ajutine peatus. kastid pärsivad mõnusat kodutunnet. on kastikodutunne..
kuigi eks ole seegi koht tõesti üks vahepeatus mu elus. aegajalt julgen ma juba välja öelda, mida ma hetkel tegelikult tahan – kuid tegudeni veel ei jõua. pean laskma settida, et olla täiesti kindel. suuri samme peab astuma kas väga äkitselt (mille jaoks ma olen juba liiga kauaks mõtlema jäänud) või pika kaalumise peale.
lõpetasin 2 vorstisaia ja ühe sefiiri shokolaadis. teadmisega, et ma ei tohiks sellisel kellaajal selliseid asju süüa. kas on see tulnud massmeediast või on seda teinud mu kõhul olev asi.. aga mõtlesin täna koju sõites (trammis muidugi), et peaks hakkama kirja panema, mida ma söön. õnneks tean ma oma laiskust, nii et ma parem ei üritagi.
lõpuks on õues soe. üle vastasmaja ajab üles lahedaid tumedaid pilvi. ma tean, et kui hakkab sadama, tahaksin ma olla õues; aga ma ei näe, et ma seda saaksin. sest kohutused nõuavad oma.
minu väike maailm.
kabatshoki-tomativorm
pole erilist kokkamisetuju olnud ja siia ka on auk tekkinud. aga miskit on siiski tehtud ka 🙂
1 kabatshokk (umbes 1kg)
4-5 tomatit
küüslauku
ürte (pitsaürdid vm vahemerestiilis), soola, pipart
1 muna
klaas piima
riivjuustu
kabatshokk koori õhukeselt ära, lõika umbes 1cm viiludeks, raputa soola peale ja pane kaussi seisma (et suurem vedelik välja nõrguks).
koori tomatid (klikka, kui ei tea kuidas).
vala kabatshokiviiludelt vedelik ära ning lao viilud väiksema ahjuvormi põhja. tomativiilud peale, purustatud küslat maitse järgi ja maitseaineid ka. ideaalis peaks üks kiht veel tulema.
muna löö kahvliga natuke segi ja lisa piim ning vala kogu kupatusele peale ning pane vorm ahju. paarikümne minuti pärast lisa riivjuust ning küpseta veel soovitud küpsuseni (kabatshoki küpsuseni siis).
sõnadeta
sõnadeta on vahel parem kui sõnadega
sõnad löövad ja hellitavad ja teevad haiget ja hoiavad
aga vahel saab neid palju
või liiga valusaid
teistelt või iseendasse
sõnad lähevad igaveseks
tuulde hinge
sõnadest kõrgemal on vaikus
Üht inimelu teha nähtavaks
Üht inimelu teha nähtavaks
ja anda paljudele
päriseks
ei saa.
Jääb vahemaa,
jääb võõrastusevarjund.
Vaid sügav tarkus,
avar armastus
me erisusi lähendab
ja liidab.
See valguse
ja vabaduse vaim,
mis ilmub üheaegselt
kahes kehas
ja tunneb ennast ära
mõlemas.
Doris Kareva
tool vs postiivsed mõtted
tahan väsitava tööpäeva vahele koguda kokku mõned positiivsed mõtted.
üritan saada tooli magamisasendisse ja imestan, et miks seljatugi tahapoole ei kiigu. nojah, see on mul istumisasendisse reguleeritud, aga ta võiks ju sealtki tugeva survega rohkem lamama käia – ilma kaldenurka muutmata. sest kui ma nüüd reguleerin seljatoe rohkem lamama, ei kerki ta koos minuga, kui mul on vaja äkiliselt viisakas asendis istuma kerkida. mhh. see on kui ei osteta seda tooli mille ma ise välja valin. kuigi, ma saan aru, mingi 11k ühe tooli eest on vist tõesti tiba palju. aga siiski, ma ju elan mitu tundi oma päevast selles toolis – kui tööl olen!
jõuan mõelda umbes 5 positiivset mõtet, kuni stuudios töötav Fotograaf häbelikult naeratades mind tülitama tuleb ja ma pean end hoobilt viisakasse istesse tõmbama..
plussis kolmapäev
plaanisin siia ühe vana luuletuse kopida, kuid igaks juhuks kontrollisin ja leidsin, et see on siin juba olemas. seda lihtsam. ja igavam ka. aga hetkel ei loo midagi uut.
stockmanni parkimismajal on päris vahvad valgused-varjud praegu. mis meenutab, et 20 kaadrit ootab kiiret täispildistamist .. kuid viibivad kodus.
tänase päeva kannan elu pluss-poolele.
vahelugemist Kalkarilt. kommenteerida võite siia ka 😉
2 juuliõhtut
õhtul paldiskist koju sõites oli kahju, et pole jälle kaamerat ja aega.
õhk oli vihmavaheselt värske ja lõpuks ometi ka soe. tüüne mere kohal kumav valgus, madalad pilved ja aurav tee ning mets. hetk, kui tunned igatsust ja ometi oled rahul olemasoleva hetkega.
aga ma ei suuda seda nagunii verbaalselt edasi anda.
nagu ka mitte üle-eelmist õhtut paganamaa vaatetornis. õhk oli selge, päike soojendas, soe valgus oli nii mahe, tuuleõhku polnud ollagi. kusagilt alt kostis natuke laagrihääli, aga mitte nii, et need oleksid seganud. lamada seal tornis ja tunnetada maailma enda ümber. unistada võimatuid asju ja olla.
selliste õhtute nimel tasub elada.
Björk – Play Dead
Darling stop confusing me
With your wishful thinking
Hopeful embraces
Don’t you understand?
I have to go through this
I belong to here where
No-one cares and no-one loves
No light no air to live in
A place called hate
The city of fear
I play dead
It stops the hurting
I play dead
And the hurt stops
It’s sometimes just like sleeping
Curling up inside my private tortures
I nestle into pain
Hug suffering
caress every ache
I play dead,
It stops the hurting
Björk