Päev: 21. november 2004

täna õhtul on Linn mind üksi jätnud. ma seisan ja ootan tema tuge, aga olen endiselt üksi. olen petetud ja mahajäetud; nagu alati tuleb see kõige ebasobivamal hetkel. nüüd, kui ma vajaksin tema helide, lõhnade, varjude, häälte, majade tuge, läheb see kõik minust puutumatult mööda. miks just nüüd?, ei mõista ma. püüan veel kord leida kontakti, aga tulemusteta. kogu Linn tuhiseb minust mööda, mind riivamata. ma ju pole Linna petnud, pole talle liiga teinud? miks siis tema minuga nii käitub? või siiski, oma mõtetes olen nii mõnigi kord talle selja pööranud – ent mitte päriselt, sest ma tean, et mõttetu oleks üritada Linn igaveseks oma elust kustutada.
hetkel pole mul võimalustki otsida tuge mujalt: merest, tuulest, lõkkest. lihtsalt pole. või kelleltki, kelleltki.. nii pean seda leidma üksnes iseendast. nagu alati, tulen ma sellega ju lõpuks toime. heas usus, et mul on veel 7 elu alles. tegelikult ma ei tea, sest pole osanud kokku lugeda, mitu juba kaotatud on.
küllap on ka Linna truudusetus ajutine. vähemalt võin ma seda ju loota?