Kuu: juuli 2004
2 juuliõhtut
õhtul paldiskist koju sõites oli kahju, et pole jälle kaamerat ja aega.
õhk oli vihmavaheselt värske ja lõpuks ometi ka soe. tüüne mere kohal kumav valgus, madalad pilved ja aurav tee ning mets. hetk, kui tunned igatsust ja ometi oled rahul olemasoleva hetkega.
aga ma ei suuda seda nagunii verbaalselt edasi anda.
nagu ka mitte üle-eelmist õhtut paganamaa vaatetornis. õhk oli selge, päike soojendas, soe valgus oli nii mahe, tuuleõhku polnud ollagi. kusagilt alt kostis natuke laagrihääli, aga mitte nii, et need oleksid seganud. lamada seal tornis ja tunnetada maailma enda ümber. unistada võimatuid asju ja olla.
selliste õhtute nimel tasub elada.
Björk – Play Dead
Darling stop confusing me
With your wishful thinking
Hopeful embraces
Don’t you understand?
I have to go through this
I belong to here where
No-one cares and no-one loves
No light no air to live in
A place called hate
The city of fear
I play dead
It stops the hurting
I play dead
And the hurt stops
It’s sometimes just like sleeping
Curling up inside my private tortures
I nestle into pain
Hug suffering
caress every ache
I play dead,
It stops the hurting
Björk
lõunasse!
keset suve kool. loodan, et peab ilma – siis on ehk enamik tunde õues 🙂
ja mis ma hädaldan, kool on ju lõunas!
mälestus soojast vihmast
täna vihma käes koju tõtates meenus mulle, et kunagi sadas sooja vihma. lausa maikuus, juulist rääkimata. nii et sai suvekleidiga vihma kätte jäädud ja ei olnudki külm.. või olin ma ise siis kuumem? ei, siiski, kraadiklaaski näitad hoopis midagi muud kui praegu.. niuc!
kohv ja shokolaad
hommikul tööle minnes pidin jälle rõõmuga nentima, et CoffeeTopsi nimelise asutuse üks filiaal on end sobivalt end paigutanud vajaliku trammipeatuse kõrvale. vajalikuks osutubki see nendel hommikutel, kui ma ei lähe otse kodust tööle, vaid tuleb mingi põige vahele (CoffeeTops siis, mitte trammipeatus – viimane on vajalik pea igal tööhommikul :p).
muide, MTÜ Loodusajakirja uudiskirjas oli selline teade:
Ostke kähku okolaadi!
Briti teadlased hoiatavad, et maailma okolaaditoodang langeb drastiliselt, kui Lõuna-Ameerika kakaoistandusi tabanud haigused mujale levivad. Suurenenud kaubandus ja transport võib vahendada selliste seenhaiguste levikut, nagu seda on tuulepesaks (nõialuuaks) nimetatu. Haigus on saanud nime sellest, et ta muudab kakaopuu võra tuulepesa sarnaseks pusaks. 1970. aastate äge metsaraiumine meelitas maamehi liikuma üle Andide ning nad tõid haiguse endaga Amazonase jõgikonda kaasa. Seejärel levis kakaohaigus Brasiilia Atlandi rannikule, misläbi kaotas kähku töö 200 000 inimest. Nõialuua vastu pole siiani leitud veel mingit rohtu, mis avitaks.
Siit leiab hea vabanduse oma shokolaadisöömisele – äkki varsti polegi seda saada!