istun kodus ja vaatan ringi. hoolimata kõigest on toas masendavalt palju kaste. miskipärast peavad need kastid olema just toas, mitte keldris. ma vihkan elu kastides. nagu oleks see siin mingi ajutine peatus. kastid pärsivad mõnusat kodutunnet. on kastikodutunne..
kuigi eks ole seegi koht tõesti üks vahepeatus mu elus. aegajalt julgen ma juba välja öelda, mida ma hetkel tegelikult tahan – kuid tegudeni veel ei jõua. pean laskma settida, et olla täiesti kindel. suuri samme peab astuma kas väga äkitselt (mille jaoks ma olen juba liiga kauaks mõtlema jäänud) või pika kaalumise peale.
lõpetasin 2 vorstisaia ja ühe sefiiri shokolaadis. teadmisega, et ma ei tohiks sellisel kellaajal selliseid asju süüa. kas on see tulnud massmeediast või on seda teinud mu kõhul olev asi.. aga mõtlesin täna koju sõites (trammis muidugi), et peaks hakkama kirja panema, mida ma söön. õnneks tean ma oma laiskust, nii et ma parem ei üritagi.
lõpuks on õues soe. üle vastasmaja ajab üles lahedaid tumedaid pilvi. ma tean, et kui hakkab sadama, tahaksin ma olla õues; aga ma ei näe, et ma seda saaksin. sest kohutused nõuavad oma.
minu väike maailm.