istun kodus ja vaatan ringi. hoolimata kõigest on toas masendavalt palju kaste. miskipärast peavad need kastid olema just toas, mitte keldris. ma vihkan elu kastides. nagu oleks see siin mingi ajutine peatus. kastid pärsivad mõnusat kodutunnet. on kastikodutunne..
kuigi eks ole seegi koht tõesti üks vahepeatus mu elus. aegajalt julgen ma juba välja öelda, mida ma hetkel tegelikult tahan – kuid tegudeni veel ei jõua. pean laskma settida, et olla täiesti kindel. suuri samme peab astuma kas väga äkitselt (mille jaoks ma olen juba liiga kauaks mõtlema jäänud) või pika kaalumise peale.
lõpetasin 2 vorstisaia ja ühe sefiiri shokolaadis. teadmisega, et ma ei tohiks sellisel kellaajal selliseid asju süüa. kas on see tulnud massmeediast või on seda teinud mu kõhul olev asi.. aga mõtlesin täna koju sõites (trammis muidugi), et peaks hakkama kirja panema, mida ma söön. õnneks tean ma oma laiskust, nii et ma parem ei üritagi.
lõpuks on õues soe. üle vastasmaja ajab üles lahedaid tumedaid pilvi. ma tean, et kui hakkab sadama, tahaksin ma olla õues; aga ma ei näe, et ma seda saaksin. sest kohutused nõuavad oma.
minu väike maailm.
Päev: 19. juuli 2004
kabatshoki-tomativorm
pole erilist kokkamisetuju olnud ja siia ka on auk tekkinud. aga miskit on siiski tehtud ka 🙂
1 kabatshokk (umbes 1kg)
4-5 tomatit
küüslauku
ürte (pitsaürdid vm vahemerestiilis), soola, pipart
1 muna
klaas piima
riivjuustu
kabatshokk koori õhukeselt ära, lõika umbes 1cm viiludeks, raputa soola peale ja pane kaussi seisma (et suurem vedelik välja nõrguks).
koori tomatid (klikka, kui ei tea kuidas).
vala kabatshokiviiludelt vedelik ära ning lao viilud väiksema ahjuvormi põhja. tomativiilud peale, purustatud küslat maitse järgi ja maitseaineid ka. ideaalis peaks üks kiht veel tulema.
muna löö kahvliga natuke segi ja lisa piim ning vala kogu kupatusele peale ning pane vorm ahju. paarikümne minuti pärast lisa riivjuust ning küpseta veel soovitud küpsuseni (kabatshoki küpsuseni siis).
sõnadeta
sõnadeta on vahel parem kui sõnadega
sõnad löövad ja hellitavad ja teevad haiget ja hoiavad
aga vahel saab neid palju
või liiga valusaid
teistelt või iseendasse
sõnad lähevad igaveseks
tuulde hinge
sõnadest kõrgemal on vaikus