õhtul paldiskist koju sõites oli kahju, et pole jälle kaamerat ja aega.
õhk oli vihmavaheselt värske ja lõpuks ometi ka soe. tüüne mere kohal kumav valgus, madalad pilved ja aurav tee ning mets. hetk, kui tunned igatsust ja ometi oled rahul olemasoleva hetkega.
aga ma ei suuda seda nagunii verbaalselt edasi anda.
nagu ka mitte üle-eelmist õhtut paganamaa vaatetornis. õhk oli selge, päike soojendas, soe valgus oli nii mahe, tuuleõhku polnud ollagi. kusagilt alt kostis natuke laagrihääli, aga mitte nii, et need oleksid seganud. lamada seal tornis ja tunnetada maailma enda ümber. unistada võimatuid asju ja olla.
selliste õhtute nimel tasub elada.