sirvisin luuleraamatuid. neid, mida mulle nooruses lugeda meeldis. ja korraga potsatasin keset ühte raamatut ajas tagasi nii 17-18 aastat. aega, kui olin puberteet ja hädas oma tunnetega. kui peale ühte suurt kriisi võttis mu ema tollesama, juba enne mu sündi välja antud raamatu ja luges sealt mulle ette mõned luuletused. ma pole ammu seda raamatut sirvinud ja ei uskunud, et see kõik on nii selgelt meeles ja ikka veel nukruse, soojuse ja läheduse hinge toob. et ma veel tunnen niimoodi. et ma olen veel nii elus.
muusikasoovitus: Nightmares On Wax – Les Nuits