laekus mulle paar päeva tagasi Kaubamaja kliendiajakirja uus number. ilus, paks, läikpaberil. ja juttu peamiselt shoppingust kui elustiilist. uhh.
Sopping kui elustiil
Veel paarikümne aasta eest tähendas nädalavahetus pigem kalaleminekut, spordisaali või jalutuskäiku metsas, tänasel päeval suundutakse üha enam kaubanduskeskustesse. Kaubanduskeskus konkureerib nii trenni, kino, teatri kui ka kõduga, sageli isegi tööga. Ja sinna ei minda mitte ostma, vaid šhoppama.
Šopping kui uus elustiil tähendab inimeste tava lihtsalt jalutada, nautida vaateaknaid ja väljapanekuid, tutvuda valikutega, otsida ideid, saada inspiratsiooni. Šopping on tänapäeva ühiskonnas eelkõige üks võimalikke aja veetmise ja suhtlemisvorme. See on suhtlemine omavahel, interjööriga, brändidega, ka maailmaga. Eestis ei ole Viiendat avenüüd, mida mööda tippmoe hõngu enesesse ahmida. Viru Keskus toob aga osakese sellest seni kättesaamatust maailmast meile käeulatusse.
mhh. päris masendav. lisaks grammatilisele järjepidematusele tehakse selgeks, et selline looduses käimise asemel mööda kaubakeskusi kollamine ongi normaalne ja positiivne? et kogume kõik rohkem raha, et see kõik uute asjade peale ära kulutada? suurendame tarbimishullust?
…
…
…
Päev: 15. aprill 2004
mälestus
sirvisin luuleraamatuid. neid, mida mulle nooruses lugeda meeldis. ja korraga potsatasin keset ühte raamatut ajas tagasi nii 17-18 aastat. aega, kui olin puberteet ja hädas oma tunnetega. kui peale ühte suurt kriisi võttis mu ema tollesama, juba enne mu sündi välja antud raamatu ja luges sealt mulle ette mõned luuletused. ma pole ammu seda raamatut sirvinud ja ei uskunud, et see kõik on nii selgelt meeles ja ikka veel nukruse, soojuse ja läheduse hinge toob. et ma veel tunnen niimoodi. et ma olen veel nii elus.
muusikasoovitus: Nightmares On Wax – Les Nuits