ma ei tea, kui paljud vaatasid eile ehk nüüd juba siiski üleeile õhtul ETV pealt Välisilma esitletud dokumentaali The Need For A Speed. mina vaatasin. kui ma tavaliselt tulen magamistoast ära, kui laps on uinunud, siis eile mitte, vaid vaatasin lõpuni.
huvitav, kas on siis vaja iga hinna eest maailma tõestada, kui hüper-super võib üks riik olla? ma ei ole mingi poliitikahuviline ja suur osa maailmas toimuvatest poliitilistest mängudest jätab mind külmaks, kuid hetkel, kui on üks riik teistest peajagu üle ja pole mingit tasakaalustavat tegurit (mida paljukirutud NSVL omal ajal siiski oli), hakkab minus kerkima teatav mässumeelsus.
mulle ei meeldi eriti mingeid negatiivseid tundeid enda sisse lasta ja vihata ei viitsi ma hoopiski, aga konkreetne vastumeelsus hakkab tekima ja uskuge või mitte, ma ehk õige tsipake mõistan mõningaid terroriste. kellel on ehk lihtsalt kopp ees, et mingid täiesti kõrvalised tegelased, kes kipuvad end aegajalt vist maailmavalitsejateks pidama, end nende asjadesse topivad. no näiteks tahavad saatkonnaesise linnatänava kinni ehitada.
uhh. maailm pole muidugi mustvalge ja kõik ei ole nii lihtne. aga need mõtted olid mul peas juba enne seda filmi ja see film ainult kinnistas neid.
ma loodan, et mul selle sõnavõtu pärast ei jää üks teatav viisa saamata, juhul kui mul seda kunagi vaja peaks minema 🙂
aga konkreetse filmi kohta on veel üks hea link siin. Dexedrini kohta saab lugeda nt. siit. ühtlasi paneb see veel kord mõtlema, et mida kõike meile ravimite pähe sisse ei söödeta… ning et suur hulk narkootikume (kui mitte kõik) on tegelikult olnud algul ravimid..
masendav..