keset suurt rahvast täis kaubanduskeskust tundsin täna korraga kõledust ja üksindust. ma tean ammu, et selles anonüümses massis on lihtne olla üksi, aga täna oli see kuidagi väga äkki, väga üksi. eriti kuna ma ei olnudki tegelikult üksi. tükk aega pole sellist uppuja tunnet olnud. et näed ja kuuled kõiki enda ümber, aga ise oled nagu teises maailmas ning keegi teine ei näe ega kuule sind.
siiski. laps tegi kärus mingi liigutuse ja ma olin tagasi. jälle kord.
miks just valu on see, mis eriti inspireerib?
lugemissoovitus: Margaret Atwood “Pinnaletõus” (“Surfacing”)