Aasta: 2003

Vahel on olemine nii mõttetu. Ma liigun ringi ja toimetan ja teen igasugu asju. Aga see on rohkem inertsist kui millestki muust. Asjad, mida ma pean tegema: sööma, hoidma tuba soojas, käima tööl, jah, ma suudan isegi suhelda inimestega. Kuid see kõik jääb väljapoole mind. Kui ma näen inimest, kellega pole kohanud aastaid ja ta küsib, et kuidas mul siis läheb, oskan ma ainult õlgu kehitada. No läheb. Nagu ikka. Mittemidagiütlevalt. Sest tegelikult ma ei tea, kuidas ma peaksin sellele vastama, kuidas mul läheb. Aastat kümme tagasi oleks minusugust loetud juba vanatüdrukuks. Nüüd ma seda veel pole. Aga ma ei imesta, kui ka jään. Ma ei näe seda meest, kes suudaks mind kõigutada välja sellest, kuhu kõik need eelmised mehed on mind viinud, ise seda tahtmata, seda aimamatagi. Vahel koidab siin-seal lootusekiir ja mulle tundub, et nüüd, nüüd! ….
Varem või hiljem sumbub kõik ära kuhugi argipäeva. Isegi, kui see polegi argipäev, on igapäevamured need, mis võtavad suhtelt selle võlu, mis tekitavad kahtlusi, mis teevad haiget. Ja samas, samas on nii magus vahel haiget saada. Olen end vahel tabanud tegevuselt, mis teeb kõige rohkem haiget mulle. Otse loomulikult ainult mitte mulle ja tegelikult ma ei tea, kellele kõige rohkem – oma valu on ju alati suurim. Ma vihkan end nendel momentidel, ent samas ma naudin neid omamoodi. Mingi pisike saatan minus keerab mind üles ja ajab takka: tee nüüd, ütle nüüd, ole nüüd. Ainult et selleks ajaks, kui mu neelatan pisaraid alla, on ta kadunud ning ma olen üksi keset segipaisatud maailma ning ei saa aru, mis toimus ja miks toimus. Rusud pean koristama mina. Siin, selles maailmas, minu maailmas.

Sellel õhtul me istume vaikides. Sa oled lõpetanud oma tegemised ja vajud diivanile mu selja taga. Mina pole end juba mitu minutit liigutanud ega öelnud midagi. Ma istun toolil ja vaatan aknast välja. Sina näed mind, aga mina sind ei näe. Ma võiksin keerata pead ja vaadata sulle otsa, aga ma ei tee seda. Ma ei tea, miks ma ei tee. Tegelikult ma ju tahaksin seda teha. Ja ma tean, et kui ma seda teen, ei suudaks ma lahkuda. Miskipärast olen ma pähe võtnud täna mitte jääda, kuid juba ma kahetsen oma otsust. Kuid ma olen selle sulle välja öelnud ja nüüd ei või ma sellest taganeda. Minu jonnakus või kangekaelsus või kuidas seda kutsudagi, ma tahan, et sa võtaksid mu sõnu sellistena, nagu nad on ja seetõttu ma tean, et ma lähen. Kuigi ma ei taha. Ma tean, et sa tead seda, istud mu selja taga diivani peal, tead, et ma ei taha minna ja mõtled, miks ma seda ikkagi teen. Ja ehk loodad, loodad, et ma ikkagi ei lähe, jään sinuga. Aga sa ei palu mind, ei küsi minult midagi, istud vaikides nagu mina ja põrnitsed öösse. Silmanurgast näed sa mu selga.
Kui ma lõpuks tõusen ja sinu juurde tulen, naeratad sa mulle kummaliselt. Ma olin esimene, kes vaikis, nii ma ka esimesena katkestan vaikuse: “Mis on?”, mille peale sa naeratad mulle veel korra ja ütled: “Sina kaotasid”. Ma tunnen, kuidas midagi mu sees tahab välja saada, aga ma hoian seda veel tagasi. Ma mõtlen hoopis sellele, et tegelikult kaotasin ma juba väga ammu, juba enne seda, kui sa mind teadsid, ammu-ammu enne. Ma ei saa seda sulle ütelda, ma ei suudaks seda sulle seletada ja kuigi sa mõistad mind nii hästi, pole ma kindel, kas sa seda suudaksid mõista. Ma jätan selle sulle ütlemata. Seisan hoopis su ees ja vaatan sulle silma. Ning ei taha minna ja sa näed seda. Aga ma panen jaki selga ja lähen, jättes sind diivanile istuma.