eraldatus

Ma istun siin suletud ruumis, taipamata isegi, kuidas ma siia sain. See on tavaline ruum: neli seina, põrand, lagi, aknad, uks. Aga see uks on kinni. Ma ei tea, kas see on lukus või ma lihtsalt ei suuda seda avada. Ma olen küll proovinud, kuid uks ei avane. Nii ma istun üksi suletud ruumis, vaatan aknast välja ja ootan. Miskipärast pole ma püüdnud akent avada. Võiks ju avada akna ja hüüda mõni inimene appi, aga tegelikult ma ei vaja abi. Ma olen siin toas päris rahulik, mul pole mingeid muresid ega probleeme, need näivad kõik olevat jäänud selle suletud ukse taha. Kõik need mured ja probleemid, mida ma olen ise osanud nii hästi tekitada. Ma tahan, et mu elu oleks ilus ja sirge ja kristallpuhas, nagu see kõikidel teistel tundub olevat. Miskil kombel olen ma aga osanud omale probleeme ainult juurde tekitada nende lahendamise asemel. Ma ei suuda kätte võtta ja neid lahti harutama hakata, ma ei tea, kas mul jääb puudu julgusest või tahtmisest või siis ehk mõlemast. Ja keegi teine ei saa ju minu asju lahendada, siluda, pehmendada.
Ainus, mida siin toas pole ja millest ma puudust tunnen, on mõned raamatud. Seda enam jääb mul aega vaadata madalat päikest pilvede vahel, lõpetamas oma lühikest talvist teed. Ma vean näpuga aknaklaasile nähtamatuid mustreid. Näpp liigub omatahtsi, ma ei suuna teda ega pannud tähelegi, kaua ma seda juba teinud olen. Kui ma puhuksin klaasi peale, siis mu niiskes hingeõhus oleks need mustrid ilmselt näha, kummalised mustrid, millel pole minevikku ega tulevikku, lainelised jooned ja täpid. Kuid sellel pole ju mingit tähtsust, nii et ma ei tee seda. Ma võiksin jalutada ukse juurde ja proovida seda veel korra avada, aga ma ei taha seda ju tegelikult. Üllatavalt hea on olla peidus kogu maailma eest. Ma tean, et mingi hetk sa tuled ja teed selle ukse lahti ja ma olen jälle kogu maailma keskel, kõik mu elu ja sina ja ka pisemadki mured on mu ümber, ent sinnamaani ma naudin. Naudin vaikust ja tühjust, soojust ja kohustuste puudumist, naudin vaikset loojangut ja mustreid, mida mu näpp veab klaasile.

vajadus

siiski sa vajad mind
et rääkida veidi
või kuulata mind
mõista ja naeratada
ja unustada piirangud
ja olla vaid see
kes oled
selleks ju olengi et
aidata purustada
tõkked su hinges

öö. tänavalamp. ootus.

Ma istun ja ootan. Ma ei tea, millal sa tuled. Sina ei tea, et ma ootan ega kiirustagi. Küllap on sul tore ja lõbus, sa tead, et helistad mulle, kui lõpetad. Oled kindel, et seni ma olen turvaliselt nelja seina vahel ja sul ei ole kuskile kiiret. Aga ma ei jaksanud üksi olla ning tulin sulle poolele teele vastu. Tean, et mul pole mingit põhjust loota, et sa seetõttu varem tuleksid. Ma võin ju mõleda telepaatiale ja meenutada kõiki neid lugusid, kui üks tunneb, mida teine teeb või tahab, ent ma tean, et meiega see pole nii. Sul ei tule mõttessegi, et ma olen siin.
Ma mängin ideega sulle helistada, ent loobun. Vaevalt sa tahaksid takka kiirustamist. See ärritaks sind, teeks sind närviliseks ning sa ei tunneks rõõmu minuga koosolemisest. Loomulikult sa tuleksid kohe, ent sul jääks oma olemine poolikuks. Küllap sa püüaksidki minuga hea olla, aga sealt tagant tabaksin mingit varjatud pinget, peidetud tüdimust. Siiski on mul telefon kogu aeg käes, loen sekundeid ja jälgin kella. Loodan, et kohe-kohe teeb telefon piiksu ja ma saan sinuga rääkida. Aga ei, aeg ei ole veel küps, kell peaaegu ei liigugi ja su kõnet ei tule veel. Sätin end mugavamalt tänavalambi alla istuma ja ootama.

Me hoiame nõnda ühte

Me hoiame nõnda ühte
kui heitunud mesilaspere
me hoiame nõnda ühte
ja läheme läbi mere
ja läheme läbi mere
mis tõuseb me vastu tige
ja läheme läbi mere
ja muud me ei vaja tuge
ja muud me ei vaja tuge
kui üksteise selged õlad
ja muud me ei vaja tuge
kui ühised rõõmsad võlad
kui ühised rõõmsad võlad
mis üheskoos tuleb meil kesta
need ühised rõõmsad võlad
neid meri ei saa meilt pesta
Ma tahan su rindade kaudu
ka tuult mis neid puudutab mõista
ja tahan su kandade kaudu
sel maal millel seisad seista
sel maal millel seisad seista
ja mõelda kõigile maile
see maa millel seisame seista
on antud armastajaile
Sa armasta siis minu silmi
kui nendes on maailmataevast
ja laula vaid seda mu salmi
mis sõlmub mu südamevaevast
mis sõlmub mu südamevaevast
kui aiman tundmatuid ohte
see salm on mu südamevaevast
kas oskame hoida kõik ühte
kas oskame hoida ühte
kui heitunud mesilaspere
kas oskame hoida ühte
ja minna nii läbi mere.
Paul-Eerik Rummo

jõul 2003

vajun ka tasapisi jõulu ära.
aitäh tulemast, aitäh arvamast.
püüan arendada kõike siin.
luuletus jõuluvanale:
siidistes sukkades kased
pihlapuus punane mari
väljadel vakatav vaikus
lumine valgus
ja vari
(Olivia Saar)

badmood

lisasin lõpuks linkide hulka ka oma badmood’i. tehtud ka kunagi, et leevendada valu. aegajalt tahaks nüüdki, aga ei leia aega. valu on sügavamal ka..