Ma istun siin suletud ruumis, taipamata isegi, kuidas ma siia sain. See on tavaline ruum: neli seina, põrand, lagi, aknad, uks. Aga see uks on kinni. Ma ei tea, kas see on lukus või ma lihtsalt ei suuda seda avada. Ma olen küll proovinud, kuid uks ei avane. Nii ma istun üksi suletud ruumis, vaatan aknast välja ja ootan. Miskipärast pole ma püüdnud akent avada. Võiks ju avada akna ja hüüda mõni inimene appi, aga tegelikult ma ei vaja abi. Ma olen siin toas päris rahulik, mul pole mingeid muresid ega probleeme, need näivad kõik olevat jäänud selle suletud ukse taha. Kõik need mured ja probleemid, mida ma olen ise osanud nii hästi tekitada. Ma tahan, et mu elu oleks ilus ja sirge ja kristallpuhas, nagu see kõikidel teistel tundub olevat. Miskil kombel olen ma aga osanud omale probleeme ainult juurde tekitada nende lahendamise asemel. Ma ei suuda kätte võtta ja neid lahti harutama hakata, ma ei tea, kas mul jääb puudu julgusest või tahtmisest või siis ehk mõlemast. Ja keegi teine ei saa ju minu asju lahendada, siluda, pehmendada.
Ainus, mida siin toas pole ja millest ma puudust tunnen, on mõned raamatud. Seda enam jääb mul aega vaadata madalat päikest pilvede vahel, lõpetamas oma lühikest talvist teed. Ma vean näpuga aknaklaasile nähtamatuid mustreid. Näpp liigub omatahtsi, ma ei suuna teda ega pannud tähelegi, kaua ma seda juba teinud olen. Kui ma puhuksin klaasi peale, siis mu niiskes hingeõhus oleks need mustrid ilmselt näha, kummalised mustrid, millel pole minevikku ega tulevikku, lainelised jooned ja täpid. Kuid sellel pole ju mingit tähtsust, nii et ma ei tee seda. Ma võiksin jalutada ukse juurde ja proovida seda veel korra avada, aga ma ei taha seda ju tegelikult. Üllatavalt hea on olla peidus kogu maailma eest. Ma tean, et mingi hetk sa tuled ja teed selle ukse lahti ja ma olen jälle kogu maailma keskel, kõik mu elu ja sina ja ka pisemadki mured on mu ümber, ent sinnamaani ma naudin. Naudin vaikust ja tühjust, soojust ja kohustuste puudumist, naudin vaikset loojangut ja mustreid, mida mu näpp veab klaasile.