Ma istun ja ootan. Ma ei tea, millal sa tuled. Sina ei tea, et ma ootan ega kiirustagi. Küllap on sul tore ja lõbus, sa tead, et helistad mulle, kui lõpetad. Oled kindel, et seni ma olen turvaliselt nelja seina vahel ja sul ei ole kuskile kiiret. Aga ma ei jaksanud üksi olla ning tulin sulle poolele teele vastu. Tean, et mul pole mingit põhjust loota, et sa seetõttu varem tuleksid. Ma võin ju mõleda telepaatiale ja meenutada kõiki neid lugusid, kui üks tunneb, mida teine teeb või tahab, ent ma tean, et meiega see pole nii. Sul ei tule mõttessegi, et ma olen siin.
Ma mängin ideega sulle helistada, ent loobun. Vaevalt sa tahaksid takka kiirustamist. See ärritaks sind, teeks sind närviliseks ning sa ei tunneks rõõmu minuga koosolemisest. Loomulikult sa tuleksid kohe, ent sul jääks oma olemine poolikuks. Küllap sa püüaksidki minuga hea olla, aga sealt tagant tabaksin mingit varjatud pinget, peidetud tüdimust. Siiski on mul telefon kogu aeg käes, loen sekundeid ja jälgin kella. Loodan, et kohe-kohe teeb telefon piiksu ja ma saan sinuga rääkida. Aga ei, aeg ei ole veel küps, kell peaaegu ei liigugi ja su kõnet ei tule veel. Sätin end mugavamalt tänavalambi alla istuma ja ootama.