Päev: 9. detsember 2003

Vahel on olemine nii mõttetu. Ma liigun ringi ja toimetan ja teen igasugu asju. Aga see on rohkem inertsist kui millestki muust. Asjad, mida ma pean tegema: sööma, hoidma tuba soojas, käima tööl, jah, ma suudan isegi suhelda inimestega. Kuid see kõik jääb väljapoole mind. Kui ma näen inimest, kellega pole kohanud aastaid ja ta küsib, et kuidas mul siis läheb, oskan ma ainult õlgu kehitada. No läheb. Nagu ikka. Mittemidagiütlevalt. Sest tegelikult ma ei tea, kuidas ma peaksin sellele vastama, kuidas mul läheb. Aastat kümme tagasi oleks minusugust loetud juba vanatüdrukuks. Nüüd ma seda veel pole. Aga ma ei imesta, kui ka jään. Ma ei näe seda meest, kes suudaks mind kõigutada välja sellest, kuhu kõik need eelmised mehed on mind viinud, ise seda tahtmata, seda aimamatagi. Vahel koidab siin-seal lootusekiir ja mulle tundub, et nüüd, nüüd! ….
Varem või hiljem sumbub kõik ära kuhugi argipäeva. Isegi, kui see polegi argipäev, on igapäevamured need, mis võtavad suhtelt selle võlu, mis tekitavad kahtlusi, mis teevad haiget. Ja samas, samas on nii magus vahel haiget saada. Olen end vahel tabanud tegevuselt, mis teeb kõige rohkem haiget mulle. Otse loomulikult ainult mitte mulle ja tegelikult ma ei tea, kellele kõige rohkem – oma valu on ju alati suurim. Ma vihkan end nendel momentidel, ent samas ma naudin neid omamoodi. Mingi pisike saatan minus keerab mind üles ja ajab takka: tee nüüd, ütle nüüd, ole nüüd. Ainult et selleks ajaks, kui mu neelatan pisaraid alla, on ta kadunud ning ma olen üksi keset segipaisatud maailma ning ei saa aru, mis toimus ja miks toimus. Rusud pean koristama mina. Siin, selles maailmas, minu maailmas.