Vahel on mul tunne, et tegelikult me ainult mängime. Kusagil on keegi lavastaja, kes on meid paika pannud ja meile tekstiraamatud andnud. Kuigipalju võime me improviseerida, aga ainult etteantud teemadel. Ja mida täpsemalt me jälgime tekstiraamatut, seda parem. Iga samm on paika pandud. Me peame laveerima, et ei põrkaks lavakujunduse otsa, selle tõelise tugitooli või laua või riiuli otsa. Butafoorseid raamatuid ei tohi ma sellelt riiulilt kunagi võtta, sest tegelikult on need sinna ainult joonistatud, aga publikule peab ju kõigest hoolimata jätma lootusekillukese, et äkki on need päris, vähemalt mõnigi neist. Kuigi kõik ju teavad, et pole. Vahel tõmban ma näpuga üle nende raamatuselgade ja tahaks nii väga haarata sealt ühe raamatu, istuda sellesse sügavasse tugitooli ja unustada end tundideks lugema. Ma ju isegi võin selle raamatu sealt võtta. Aga ma ei saa seda lugeda. Sest see on ainult papist karp, mille seljale on keegi viitsinud kirjutada midagi, midagi, mis peaks nagu olema raamatu nimi. Raamat, millest ongi ainult nimi. Huvitav, tegelikult peaks ju olema enne raamat ja alles siis nimi? Või on kusagil mõni kirjanik, kes näeb unes enne pealkirja ja siis ehitab üles raamatu? Otsib sõnad ja tegelased, millest saaks vormida loo valmis pealkirjale? Kuidagi imelik tunne on hoida käes raamatut, millest on ainult pealkiri. Tegelikult ju polegi see raamat, vaid butafoor meie näidendist. Ma imestan, miks meie lavastaja on leidnud niisuguse natuke kulunud, kohati odavahõngulise näidendi meie jaoks, aga ma arvan teadavat ta vastust, et me ei suudaks ju toime tulla maailmaklassikaga. Ilmselt on tal õigus. Me näeme niigi vaeva selle käesoleva tükiga, ma ei suudakski end ette kujutada mängimas midagi rasket. Me klammerdume selle loo detailidesse, üritame need kõik mitu korda läbi mängida, proovides erinevaid nüansse. Me improviseerime siin ja seal, unustame vahel tekstiraamatu ja ei kuula lavastajat. Aga alati lõpeb kõik ühtemoodi. Ma lihtsalt ei tea veel, kuidas see lõpeb. Sest tegelikult me pole ju näindendis, vaid elame oma elu. Püüame elada oma elu. Ning erinevalt näidendist ei tea me, kuidas see lõpeb.