Ma tahaksin olla armunud taas. Nagu kunagi ammu.
Suudelda ja kallistada ja olla uppunud sellesse. Suudelda veel ja kallistada veel ja veel ja veel. Vaikselt ja vihjamisi, kuni unustad enda ja maailma, aina tugevamalt ja tugevamalt, kõikehõlmamiseni. Kõndida käsikäes, sihti seadmata. Olla ja olla ja üldse nagu mitte olla. Mõtlemata, tajumata aega, avastades ühtäkki, et on saabunud homme. Sukelduda ülepea ja neelata siirast rõõmu. Tajuda maailma teisiti kui muidu. Oodata hetki, mil ma näen Teda, olen Temaga koos. Kannatamatult oodata. Püüda hingata Temaga ühes rütmis. Hellitada ja olla hellitatud ja hellitada veel rohkem. Kunagi ei saa üle hellitada. Elada tänases ja õige natuke homses. Unistada ja teha plaane. Ja natuke karta. Seda, kui see lõpeb. Kui kukud tagasi maa peale, hing haige. Kui jälle ei julge, kuigi tahaks. Ja ikkagi oodata, oodata..