Kuu: juuli 2003

Vahel on mul tunne, et tegelikult me ainult mängime. Kusagil on keegi lavastaja, kes on meid paika pannud ja meile tekstiraamatud andnud. Kuigipalju võime me improviseerida, aga ainult etteantud teemadel. Ja mida täpsemalt me jälgime tekstiraamatut, seda parem. Iga samm on paika pandud. Me peame laveerima, et ei põrkaks lavakujunduse otsa, selle tõelise tugitooli või laua või riiuli otsa. Butafoorseid raamatuid ei tohi ma sellelt riiulilt kunagi võtta, sest tegelikult on need sinna ainult joonistatud, aga publikule peab ju kõigest hoolimata jätma lootusekillukese, et äkki on need päris, vähemalt mõnigi neist. Kuigi kõik ju teavad, et pole. Vahel tõmban ma näpuga üle nende raamatuselgade ja tahaks nii väga haarata sealt ühe raamatu, istuda sellesse sügavasse tugitooli ja unustada end tundideks lugema. Ma ju isegi võin selle raamatu sealt võtta. Aga ma ei saa seda lugeda. Sest see on ainult papist karp, mille seljale on keegi viitsinud kirjutada midagi, midagi, mis peaks nagu olema raamatu nimi. Raamat, millest ongi ainult nimi. Huvitav, tegelikult peaks ju olema enne raamat ja alles siis nimi? Või on kusagil mõni kirjanik, kes näeb unes enne pealkirja ja siis ehitab üles raamatu? Otsib sõnad ja tegelased, millest saaks vormida loo valmis pealkirjale? Kuidagi imelik tunne on hoida käes raamatut, millest on ainult pealkiri. Tegelikult ju polegi see raamat, vaid butafoor meie näidendist. Ma imestan, miks meie lavastaja on leidnud niisuguse natuke kulunud, kohati odavahõngulise näidendi meie jaoks, aga ma arvan teadavat ta vastust, et me ei suudaks ju toime tulla maailmaklassikaga. Ilmselt on tal õigus. Me näeme niigi vaeva selle käesoleva tükiga, ma ei suudakski end ette kujutada mängimas midagi rasket. Me klammerdume selle loo detailidesse, üritame need kõik mitu korda läbi mängida, proovides erinevaid nüansse. Me improviseerime siin ja seal, unustame vahel tekstiraamatu ja ei kuula lavastajat. Aga alati lõpeb kõik ühtemoodi. Ma lihtsalt ei tea veel, kuidas see lõpeb. Sest tegelikult me pole ju näindendis, vaid elame oma elu. Püüame elada oma elu. Ning erinevalt näidendist ei tea me, kuidas see lõpeb.

Ma tahaksin olla armunud taas. Nagu kunagi ammu.
Suudelda ja kallistada ja olla uppunud sellesse. Suudelda veel ja kallistada veel ja veel ja veel. Vaikselt ja vihjamisi, kuni unustad enda ja maailma, aina tugevamalt ja tugevamalt, kõikehõlmamiseni. Kõndida käsikäes, sihti seadmata. Olla ja olla ja üldse nagu mitte olla. Mõtlemata, tajumata aega, avastades ühtäkki, et on saabunud homme. Sukelduda ülepea ja neelata siirast rõõmu. Tajuda maailma teisiti kui muidu. Oodata hetki, mil ma näen Teda, olen Temaga koos. Kannatamatult oodata. Püüda hingata Temaga ühes rütmis. Hellitada ja olla hellitatud ja hellitada veel rohkem. Kunagi ei saa üle hellitada. Elada tänases ja õige natuke homses. Unistada ja teha plaane. Ja natuke karta. Seda, kui see lõpeb. Kui kukud tagasi maa peale, hing haige. Kui jälle ei julge, kuigi tahaks. Ja ikkagi oodata, oodata..

vahel, kui ma hakkan midagi kirjutama, on mul tunne, et kõik on juba ära kirjutatud. mõtted veerevad peas nagu klaaskuulikesed purgis ning purunevad ükshaaval kildudeks. oma laiskuses ei viitsi ma alati neid kildusid koristada ning kunagi tekivad neist jälle mõtted. suuremad ja tugevamad. või siis ei teki. või .. või ..
tuvastamata aeg aastal 2000:
Puhas, valge leht mu ees. Kuidagi raske on leida sõnu, mis sobiksid selle lehe puhtust määrima. Raske on kirjutada seda esimest rida, seda esimest sõna ja tähte. Mõte kaob kuhugi ja samas naaseb, kandmata endas midagi; vaatan seda valget lehte ja ei suuda leida ühkti sõna, millega selle lehe puhtust rikkuda. Kõik mõtted ja sõnad on korraga nii tühised, nii väikesed, ei vääri seda paberit, seda valget pinda, kuhu nad ikkagi ilmuvad. Tegelikult polegi mul ju midagi öelda. Kõik on öeldud, mingis muus ajas, mingis teises maailmas, mingil muul hetkel. Praeguseks pole jäänud ühtegi sõna, ühtegi ideed, ühtegi mõtet. Ainult õhk ja öö. Ja ootus. Öös on alati ootus, isegi, kui sa seda endale ei tunnista, isegi, kui sa seda ei näe, öös ON alati ootus. Sa võid ju magada, aga ootus on ikkagi, peidab end su unedesse, varjab end, sa ei teadvustagi seda endale, vahest ainult öödel, kus sa unustad magama minna, jääd hetkeks mõtlema, tunned midagi endas, tõrjud selle eemale ja ei mõtle sellele enam. Parem on ju mitte loota või oodata. Kergem on peita end selle eest ja vajuda sügavasse, unenägudeta unne. Või isegi, kui unenäod on, sa ei mäleta neid hommikul, vaid ainult seda kergelt häirivat, segast tunnet, millest sa mõtled kui unenäolisest ja mida sa päeval ignoreerid, lükkad endast eemale, unustad. Kuni järgmise korrani, järgmise ööni. Ja ka siis sa ei mäleta. See kõik lihtsalt tuleb uuesti, aina kordub ja kordub, nagu deja-vu, see tuleb aina jälle ja jälle, ent pole kunagi enam päris see, alati on midagi uut, midagi teistmoodi, aga ikka kordub ja kordub ja sa ei saa aru, et see on su omaenda üksindus, su omaenda ootused ja lootused, mis tulevad jälle ja jälle ja jälle ja mis on sinuga ja millest sa lahti ei saagi, sa ei mõtle nende peale, nad on, sa unustad nad, aga nad on ja tulevad jälle ja haaravad sind
ja siis sa nutad öösse.