meditsiini- ja kaltsukarindelt

neuroloogil käidud. mul pole aimugi, kui pädev ta on. eesti keelega sai hakkama 😛
tulemus: uus annus valuvaigistit (seda, mis veel ei aja öökima) ja saatekiri MRT-le: et kui ikka poolteist kuud on jama olnud ja järgi ei anna, siis pole mõtet huupi edasi tegutseda. MRT-d ma veidi pelgan, kuigi üldiselt ma ei tea endal klaustrofoobiat olevat. aga see on siiski umbes pool tundi seal kitsas .. anumas. nii et kuna see pole ka tööpäeval, siis võib-olla palun kedagi kaasa (peaks uurima, mis võimalused ja olud seal Merimetsas on muidugi). mõtlen sellele veel, aega on veidi. no ja MRT tulemus siis otsustab, kas tuleb nuga või ei. kuigi ausalt, hetkel ma oleksin saega ka nõus..

eile õhtul oli Paavli kaltsuka poolaastaüritus. et nüüdseks on siis nö uus kaltsukas olnud avatud pool aastat. enam ei pea kastides sorteerima (kuigi huvilistele on seegi võimalus), ruum on avar ja valge, maja soojustatakse ka väljastpoolt. kaupa on endiselt palju, lõbusam ja viljakam ongi käia koos sõbrannadega – esiteks omale ei jää kõik asjad silma ja teiseks on koos lahedam arutada. ning üksteisele leiab ka nii mõndagi.
eile pakuti ürituse raames lisaks söögile-joogile ka võimalust kaupa sorteerida ja hinnastada. arvestades rahva hulka oleks selleks pidanud olema muidugi rohkem ruumi, praegu käis suur kottide tühjakskallamine ja mul oli päris kahju nendest päris-töötajatet, kes pärast pidid muu kauba vahelt (seal lähedal oli just seda kastikaupa ka) seda sorteeritavat kaupa välja otsima. aga no vähemalt oli rahval lõbus ja ma arvan, et teinekord on ka poel kogemus, et selline abistamine tuleks väheke teistmoodi orgunnida.
mina oma panuse andsin küll, leidsime sõbrannaga kottide hulgast selle, kus olid ehted sees ja hindasime need kenasti ära, ja vööd ka. ning arvan täiesti tõsiselt, et hakkan aehajalt neil vabatahtlikuna abis käima.
saak eile kuigi suur ei olnud – kaltsuka asi, ega see käibki nii, et mõnikord saad suure hunniku ja siis tükk aega ei midagi. hästi kahju on ühest hallist lahedast lühikese varrukaga kampsik-jakist, mille sõbranna mulle kusagilt hunnikust välja tõmbas ja mille ma koos kahe teise asjaga panin sinna stangele, kuhu asjad pannaksegi, kui ise veel ringi vaatad ja käed täis. kui ma lõpuks maksma läksin, oli see kamps sealt kadunud 🙁 ega miskit, ju jäi kellelegi teisele silma, kes lihtsalt ei teadnud, et seal on nö bronnitud asjad. sinisilmne, nagu ma olen, ei usu ma, t keegi nüüd teadlikult võttis.
lohutuseks sobrasin lõngakasti läbi ja sain oranži ja tumekollast (äkki ikka liiga erk bareiti jaoks?) ning kolm tokki Islandi lopit. viimane peaks olema vist päris kallis, soe ja kvaliteetne asi, vähemalt nii saan ma KK blogist sotti. nii et külmad talved võivad jätkuda!
kes sinna poodi veel sattunud ei ole uuel ajal, astuge julgelt läbi. riideid on hulgim, aga leiab ka muud, nt mänguasju, köögitarbeid, eile oli kolm lastejalgratast (ma pakun, et 116-140cm lastele umbes) väga hea hinnaga, natuke tehnikat, lastekärusid, raamatuid, kotte-kohvreid, muid tekstiile, jalanõusid ehteid.. – ning võta aega sobramiseks uurimiseks, seal on täiesti tutikaid asju ka 🙂

pealkirja ei ole

eilne linnast väljasõit ja samuti tänahommikuse logistika esimesed plaanid panid mind taas mõtlema meie ühistranspordile ja selle suutmatusele-olematusele. pole ime, et inimesed ei kasuta ühistransporti, sest kui see käib harva või ebaloogiliselt, siis pole nagu eriti võimalust kasutada. üle kõige igatsen muidugi seda, et rongiliiklus jõuaks Euroopa tasemele – aga kuna see nõuab hullult raha ja sellega ei saa kiirelt rikkaks, siis ilmselgelt pole selleks lootustki. sest mujal on see vaikselt lihtsalt arenenud edasi sellest, mis oli eelmise sajandi algul. kui Eestiski oli (kitsarööpmelise) raudteega kaetud oluliselt rohkem kui hetkel. minu isikliku arvamuse kohaselt peaks buss olema pigem see, mis pikemaid maid sõidab harvemini ja on kohalik transport ja rong see, mis kataks suuremad vajadused linnadevahelises liikluses. aga kui rong käib Tallinna ja Tartu vahetki mõne üksiku korra päevas, ei paku ajalist konkurentsi bussile ning ühendus raudteejaamast kesklinna on mõlemas otsas nagu just on, ei ole lootustki ju, et maanteede koormus väheneks. samas eile õhtul oli Viljandist tulev rong suhteliselt täis – ja see ei ole veel nädalavahetus. esimene klass muide oli ära kaotatud, paar aastat tagasi neil nö kiiretel rongidel oli see täitsa olemas. kiire on siin ka suhteline, lihtsalt teine on veel aeglasem, peatused igal pool..
siinkohal võiks välja tuua veel hunniku erinevaid arvusid, aga ma lihtsalt oma pärastlõunauimasuses ei viitsi. laiskus iiz mai middl neim :), kus vähegi võimalik.

aga teisalt kogesin eile hoopis seda, et kui mõni aasta tagasi olin mures, kuidas tund aega tarbimisteemast slaidide juurde täis rääkida, siis nüüd on slaide küll vähem, aga napilt suudan paari tunniga üldise ülevaate teha. räägin äkki liiga palju? teisalt, kui ma püüdsin siin-seal lühemalt rääkida, siis auditoorium ikkagi sekkus ise ka ja ikka pidin rääkima ka neid detaile, millest püüdsin kõrvale hiilida. ehk siis ma pean natuke veel üle vaatama selle materjali ja ikkagi katsuma koondada nii, et saaks ca pooleteise tunniga hakkama. ilma filmita.

ah, ma ei tea. hetkel on jälle selline tunne, et vahetaks oma kassiga kohad ära ja tukuks kodus..
ja ma ei oska sissekannetele pealkirju enam panna. pole selline konkreetse teemaga asi, et hops ja olemas. nnnnõrk!

kiire kevade algus

nädala esimene kiire-pingeline osa sai läbi. teine pingelisem osa on neljapäev-reede. vahepeal on aega tibake hinge tõmmata. isegi kalendris on kirjas, et vaba päev 🙂 ja tõsiselt hea, et see tihe aeg on koolivaheajale juhtunud – laps saab rahus mujal olla ja ei pea üksinda kodus passima pikalt.

lapsest, mu oma oli klassi ainus täisviieline poiss jälle. ja üks neljast lapsest, kellel olid mõlemad kohustusliku kirjanduse raamatu läbi loetud. kolmteist on neid klassis kokku hetkel. teine klass. minu jaoks ikka täiesti masendav olukord. mis mõttes nagu on üheksal lapsel lugemata raamatud? vanemad ei tea kooliasjadest midagi või? või peavadki normaalseks, et kohustuslikud asjad niimoodi juba teises klassis tegemata jäävad? igatahes nüüd ma saan õpetajast aru küll, kui ta arenguvestlusel rääkis, et osad õpilased ei saa kevadel tunnistusi, vaid jäävad lugemisega suvetööle. minu jaoks oli see väga veider jutt. mismõttes teises klassis lugemisega suvetööle? aga nagu paistab, on põhjust. ja ausalt, kordan taas, minu meelest on see olukord ikka Väga Hull. oleks, maitea, paaril lapsel lugemata, ma leiaks siis juba, et see ei ole normaalne..
aga nagu mu oma ema ütles, et on ju küll neid kodusid, kus ei olegi raamatuid. ka mina olen seda kohanud. et ilmselgelt mõnede jaoks on raamatute lugemine mingi, hm, mõttetu tegevus. ja tundub, et olulisem on, et laps oskaks arvutis asju teha kui et lugeda. ma ei ütlegi, tänapäeval peab arvutit ka oskama – aga vähemalt minu (vanamoodsa inimese, ahjaa, ma ju vingungi pidevalt oma blogis nagu penskar, mõne avaldamata kommentaari kohaselt) arvates on raamatulugemisoskus siiski olulisem. sest kui sa ei saa raamatust aru, ei suuda sa internetis ka kuigi paljust aru saada – kuigi ringi liigelda võid osata ju. funktsionaalne lugemine ja taipamine..

ja iseenda tegemistest ka natuke. pakkisin eile loengu jaoks asju kokku ja unustasin oma nö spikri täiega koju. mul on iseenda jaoks üks konspekt tehtud, kust ma siis abi otsin, kui toppama jään. kord aastas kahele grupile oma juttu rääkida ei tekita just väga suurt kogemust ja kindlust, eriti kuna ma igapäevatöös oma räägitavaga väga kokku ei puutu.
aga õnnestus üsna edukalt ka ilma konspektita ära rääkida. suur kergendus oli, kui lõpuks läbi oli ja ma polnudki puusse pannud asjadega ning aja ka kenasti täis sain.
järgmiseks aastaks tuleb uus materjal teha, sest aine muutub ja maht läheb suuremaks. aga seal tuleb juurde muid seoseid ka.
ning, üks väike projektimõte on mul ka. pole küll aimugi, millal KIK järgmise vooru korraldab ja üldse, nende paberimajandus ajab hulluks – aga mõtlen siiski proovida.

ega õppejõud olla pole lihtsam kui õpilane

kui mu antud kodusest tööst (grupitöö) saab normaalselt aru ja teeb enamvähem normaalse tööna .. no peaaegu et kaks gruppi kuuest, siis on tunne, et ma olen ikka ise ebapädev. aga ma ei tule selle peale, et rakenduslikku kõrgharidust saavad kolmanda kursuse tudengid, kellel paari kuu pärast lõputöö kaitsmine ees, mõistavad kodutööd kui kopi-paste üritust. isegi kui on tegu referatiivse tööga, on minu meelest oluline suur osa juttu oma sõnadega ringi kirjutada. seda ma rõhutasin küll ülesannet jagades, et lisatagu oma arvamus teema kohta, sellest hoolimata oli enamikel see puudu.
aga ma siis järgmine kord räägin selle üle lihtsalt, mis siis ikka üle jääb.

vot siis

et üks minu koolidest, kus õppinud olen, tahetakse nüüd sellisel kujul kinni panna. no ide poolest jääb ju osakond nagu alles, kuigi Tartus.
aga tõesti, ma ei usu, et ma oleksin näiteks Tartus viitsinud kaugõppes käia. pea poole pikem maa sõita. pea poole kauem. rohkem rahvast ja ilmselt vähem sisseelamist kooli, kui väikeses kohas. mitte et see kõikide nägupidi tundmine alati kasuks oleks tulnud 😛 (minu kohta teadis kogu kooli vähene personal ilmselt, et ma olen mingi veidrik, kes koolilt ka midagi nõuab, näiteks; ja seetõttu oli nii mõnigi veider seik seal koolis).
aga teistpidi just jälle tore. tead nooremaid-vanemaid kursuseid, koolitöötajatega suhtled vabalt, väike maja, asukoht just nii kaugel, kuhu viitsid reede hommikul varakult liigelda, kui vaja. õppemaks ka tiba väiksem, kui Tartus.

ega ma muidugi võin selle kooli kohta arvata igasuguseid asju. näiteks, et vaevalt ma nii lihtsalt kusagilt mujalt magistrit saaksin, kui seal oleksin saanud. jusnimelt oleksin, sest ma ei läinud sinna edasi õppima ju. või et mingid asjad olid kummaliselt ligadi-logadi.
aga see regionaalsuse punkt on oluline. Türil vähemalt oli mingi natuke tähtsam asi, kui põllumajanduskool (mis on ka tähtis, ma ei alahinda seda). maja sai umbes paar aastat tagasi just enamvähem korda. ehitati välja korralikud keemia ja füüsika laborid, katusealune jms. nüüd ka on rahastustaotlused heaks kiidetud, et keskkonnakeskust seal edasi arendada – aga näe, korraga osutub see kõik üleliigseks. jah, eks igaüks loeb oma raha isemoodi ja nii, kuidas vaja.
ma arvan, et väga paljud Järvamaa inimesed ei hakka Tartus koolis käima. eks hakkavad teised, öeldakse seepeale muidugi, ja see on ka õigus.
paljudel õppejõududel on ka kindlasti lihtsam muidugi.

ausalt, ma poleks ise ka arvanud, et ma seda kooli kaitsma kipun kunagi 🙂

kusagile suunatud mõtteke

peaks hakkama jälle midagi tegema ja toimetama. näiteks oma kodukandis. oli kunagi Kopli Selts, aga ma pole jälile saanud, kas ja mis sellega praegu on. Telliskivi selts on küll ka Kopli pool veidi midagi teinud, aga see on siiski teine piirkond.
kogukond on tore ja mina selline, nagu ma olen – et teeks natuke midagi.
seniks lugemist:

linnakiirus

Tallinna elanike kirgi kütab värske hääletus: kas piirata kiirust kesklinnas 40km/h või ei.
ega ma eriti mingeid foorumeid vms sellel teemal jälginud ei ole, küll aga sotsiaalse meedia vastukajasid. ning nagu arvata, enamik autoomanikke (mitte kõik) on selle vastu ja need, kes on poolt, saavad kuklasse K-templi.
brr.
üldiselt, linnaliikluse keskmist kiirust arvestades (vastav uurimustöö on ka küsitluse lehele lingitud) jääb keskmine kiirus nagunii alla selle. eksole, on ju küll nähtud neid, kes 70ga kiirendavad ja lõpuks sama valgusfoori taga ikkagi istuvad ja kiiremini kohale ei jõua. eks muidugi sõltub marsruudist ja kellaajast ka, selge see.
mina olen selline, kes kasutab nii autot, jalgratast kui ka on jalakäija tihemini kui keskmine autosõitja. ausalt, jalakäijana mind see kiirus niiväga ei häirigi. autojuhina loomulikult meeldib ka, kui sõidan kiiremini (kuigi siis toppan ka valgusfoori taga :P). jalgratturin, noh, olen mina see arg, kes sõidab kõnniteel nagunii.
aga ma arvan, et see sõidukiiruse vähendamine on mõistlik. see on küll üks väike samm, aga millestki peab alustama. sest noh, mis teha, tegelikult on linn inimestele, mitte autodele. ning siiani on peamiselt rakendatud tasulise parkimisala laiendamist, mis on veel totram mõte minu arvates.
lisan siia veel ühe uuringu lingi, mis puudutab linnaelanike suhtumist transporti.
seal on ka ühistranspordi kohta päris häid fakte. ehk, minnes veel kaugemale, siis tegelikult naiste liikumisraadius on reeglina suurem, neil on rohkem käike päeva jooksul; ent nemad kasutavad rohkem ühistransporti.
aga see on juba teine teema,.

kalatu päev

näed siis, kevadine tänavapesu on lõpuks käes. ökoloogiline ja raha säästev 😛
viimase kuu jooksul on lausa paar korda juhtunud, et ühistransporti siseneb üsna suure suurkorvistamata koeraga inimene. uksed kinni ja liigutakse edasi. normaalne või?
või siis peaksin sellest elukast mööda trügima juhi juurde õiendama?
lihtsalt ka kõige leebem ja sõbralikum koer reageerib, kui midagi juhtub. järsum pidurdus näiteks ja keegi astub käpale vms.
paar aastat tagasi oli küll juhus, kus juht keeldus edasi sõitmast, kuni kodanik koeraga polnud maha läinud.
mina ja wordpress oleme ilmselt järgneva paari nädala popp paar.
peale seda, kui ma ühe nurga elamises jälle ära koristanud olen. ja säästusupi valmis saanud.