trammitud valikud

trammi mittekäimine on muutnud lisaks mu trajektooridele ka kohti, kus ma käin. tähendab, loogiline ju? kui muutub trajektoor, siis ilmselgelt muutuvad ka mingid muud asjad.
näiteks ei satu ma praegu pea üldse Jaama ehk hetkel Depoo turule, aga ka mitte meie nn tahapoodi, Rahu kauplusesse.
üldse ma arvan, et neile mõlemile on trammide mittekäimine rahaliselt halvasti mõjunud. sest see 52 on üks paras ikaldus ja trammiga võrrelda ei saa mitte.

tagapoodi ma vahel ikka jalutan niisama. salati järgi või kui midagi pisemat vaja. ma tõesti ei taha, et see pood ära kaob, nii et toetan omalt poolt harvade ostudega. selline miteketistunud pood oma kulinaariaga on niivõrd erinev kõikidest ketipoodidest ja ka enamikest väikepoodidest. värskendav vaheldus kõigile rimiselvermaximagross-asjadele. ja kui rääkida söödavatest poesalatitest, siis seal ma julgen kõiki osta ja pika puuga panevad teistele ära. ehk rõhuv enamus teisi ei ole kuigi söödavad. et toitu siiski mitte halvustada, olgu – need on söödavad, aga tasemel, et parema meelega ei sööks. nii et enamasti ei söögi. vahel prooviks ostan, et kas on midagi muutunud.. ei.
läks väga salatiseks ära jutt.
igatahes on hea pood ja mul on täitsa kahju, et see hetkel ei jää mu pea igapäevasele trajektoorile.

turuga on küll nii, et väga kindlaid müüjaid mul seal enam ei olnud. aga enam-vähem ikka teadsin, millises letis normaalne kaup on ja seega ikka umbes korra nädalas käisin läbi. muffinibanaane ka meie turul väga ei ole näiteks.

õnneks trammitee rekonstrueerimine käib hetkel suure hooga. lausa väljaspool tööaegu.
ootan kannatamatult!

Share

tee sinililledeni

mul oli eile hommikul üks kirjutamismõte, aga siis tuli töö ja sõi selle ära. igatahes kusagile ajusoppi see ära kadus ja pole siiani välja tulnud.
ega ma väga ei ole end vaevanud ka sellega.

eile oligi muidugi selline päev, et kui ma ükskord voodisse jõudsin, oli tunne, et võiks kergendusest ja väsimusest nutta. aga mida ikka nutta, kui päev on tegelikult korda läinud ja hulk asju tehtud? üleväsinud emotsioonid. õnneks tuli uni kiirelt.
see, et kodus väga midagi ei teinud.. oot, tegin küll, täiesti korralikult süüa näiteks. ja kööki koristasin ja üldse. see on täiesti märkimisväärne tegevus, mitte asjad, mis toimuvad iseenesest.

täna ma ikkagi ei maganud kaua. kusagil kuklas tiksus teadmine, et päris palju on veel teha.
siis, lähemalt uurides, selgus, et suuremat osa sellest ma ei saagi väga teha. tüüpilise naisena muidugi põdesin selle juures ka natuke, sest oli juttu, et ma teen mingi arvestatava osa. natuke sellest asjast tegingi, aga pole ju mõtet teha sisendita tööd, et pärast ümber teha.
otsustasin mitte põdeda ja tegeleda asjadega, mida ma saan teha.

nii jäi aega ka iseenda jaoks.
sellega on viimasel ajal veidi kehvasti. ma ei ütle, et üldse ei jää, aga kuidagi vähe. ja kui, siis ma – ei tee midagi asjalikku. isegi ei loe. mölutamine on täiesti õige sõna selle kohta.
ja see häirib mind. ma ei tee midagi, et mölutamist lõpetada (sest kui organism tahab mölutada, siis ta peab ka seda vahepeal saama), aga häirib. mitte, et mul oleks kohutav tung kogu aeg midagi asjalikku teha,aga – no – kui ma loen kahte raamatut kolm nädalat, kusjuures on nagu täiesti lihtsad ja sujuvad raamatud, siis see ehmatab ära.
aga küll ka see läheb mööda ja üle ja ümber.

loodus on tärkamas ja pikad valged õhtud on mõnusad. seega on lootust :)
täna jõudsin sinililledeni.

Share

rööprähklemine on ülehinnatud

eile oli selline päev, et kui õhtul lõpuks mingi aja leidsin, oli aju täiesti tühi. päeva jooksul tuli hüpata teemalt teemale ja ühe asjaga tegeledes mõelda ka paari muu olulise asja peale. mingiks hetkeks oli täiesti kokkujooksnud tunne.
mõnda aega olen juba mõelnud, et ma tegelikult ei taha rööprähelda. ma tahan tegeleda ühe protsessiga mingi aja ja seejärel asuda järgmise kallale. no niimoodi konkreetselt.

mida aeg edasi, seda rohkem mind häirib mingite muude teemade sissesadamine, kui tegelen ühega. võib-olla on see vanusest, aga teisalt ilmselt ma olen lugenud ohtralt funktsionaalse tegutsemise kohta. ma ei kasuta nimme ajaplaneerimist jm sõnu, sest minu peas see ei ole otseselt ajaplaneerimine. pigem nagu, et teen selle etapi ära, panen selle ukse kinni ja teen vahepeal mingi teise lahti. pärast võin sisuliselt mingi sarnase tegevuse juurde, mis esimene etapp, tagasi tulla.
ehk siis ideaalis, kui ma nt kirjutan midagi, võiks mail üldse kinni olla. mingitel puhkudel see on võimalik ja nii ongi, mingitel ei ole.

elu on aga märksa kirjum ja liigagi tihti on seda, et ühe teemaga tegeledes tuleb üks kiire mail, siis keegi küsib midagi täiesti erinevat (ja vastamiseks tuleb mõelda), siis tuleb pähe, et peaks üle to-do kirja panema (enne kui unub) – ja siis püüan tegeleda algse tegevusega.
muidugi on tähelepanu häiritud ning läheb taas paar minutit, enne kui süveneda jõuan.
kui selle paari minuti jooksul uut segajat ei tule.
kui tuleb, kukub tempo jälle.
ning mõne tunni järel ei jaksagi midagi. räägi siis veel aja aeglustamisest..

mind paneb muidugi ka see imestama, et hästi paljud loovtöö tegijad ja ka nt ajakirjandusest töötavad suurtes avatud kontorites. see on ju selliseid segajaid täis. kogu aeg ei saa ju kõrvaklappe ka peas hoida – kõrvaklapid eraldavat natuke.
et kuidas nad suudavad ikkagi?

õhtul, veel enne, kui päris mittemidagitegema sain, maandasin ennast veel väikese täppistegevusega lihvimismasina juures.

täna oli päike. jalutamine ja pakkimine ja siis imelik probleemitõstatus, mis tegelikult ei peaks olema minu probleemväljas.
no ja siis hoopis mingite teised teemad ja lahendused, sellised meeldivat laadi. pilk edasi. ning üks plaan järgmise aasta algusesse tehtud.

Share

don’t grow up, it’s a trap!

aegajalt tekib mingi aegruumi lühis – ma seisan keset pärastlõunast kesklinna ja püüan aru saada, et jah, ma olengi vastutusvõimeline täiskasvanu. ning hetk hiljem on tunne, et ei, ei ole. või kui, siis see pole küll see, kuidas ma kunagi ette kujutasin.
viimane vist ongi õige.

ma ei kujutanud kunagi ette, et sellist päris-täiskasvanu-tean-kõike-tunnet ei ole tegelikult olemas. et see tean-kõike-tunne on millalgi pubekana ja ei kunagi hiljem*. et mida täiskasvanum (vanuse järgi) olen, seda rohkem saan aru, mida kõike ma ei tea. mis muidugi ei tähenda, et otsused jääksid tegemata. ikka teen, lähtuvalt hetke parimast valikust. teades ometi, et ei ole sellist asja, nagu absoluutselt ja alati õige valik. teades ometi, et isegi, kui hiljem tundub, et ei olnud parim valik, võinuks mõni teinegi olla veel kehvem. või siis ikkagi parem. aga teades ka, et olnut tagasi ei saa ja uued valikud tuleb teha tänasest lähtuvalt.
ning teha asju, mis meeldivad ja toovad hingerahu ja lihtsalt loota parimat.

siinkohal mõnigi vaidleks ja ütleks, et eesmärgid on olulised ja läbi nende on võimalik jõuda parimani.
mina ei vaidle. inimesed on erinevad. mõne jaoks ongi selline lahterdatud tee parim. aga mitte kõigi. selleni tuleb ka ise jõuda, mis on see meeldiv tee ja meeldivad asjad.

kõige vähem kujutasingi ette seda, et vanuses, kui julgelt pool elu seljataga, olen korraga keset linnatänavat, hetkeks tajumata, kuhu täpselt edasi minna ja mis aeg on, ei saa ma aru, et mismõttes ma olengi täiesti täiskasvanu. et mul on laps, kes on varsti ise täiskasvanu, aga seni veel on minu vastutusel ning mina olen see, kes peaks teda suunama. mina, kes ise veel otsin juhiseid oma vanematelt. ma ei oska veel isegi suur olla! lihtsalt ma pean olema ja siis püüangi seda oma parima äranägemise järgi.

ma vist ei hakkagi kunagi oskama täiskasvanu olla. niimoodi päriselt ja seesmiselt.

* – ma olen siin vist liiga absoluutne? mul on tunne, et ümberringi on küll neid, kes teavad kõike. pubekaeast keskeani ja edasi. ainult et nad elavad mingis teises dimensioonis. kummalisel kombel ma ei arva, et need on kindlasti mingid juhid või midagi. pigem nagu ossid. ja ma olen vahel lausa kade, sest nende elu tundub kuidagi lihtne. kas on, ei tea.

Share

emaks olemine ja lahti laskmine

ma pole kunagi tundnud, et ma olen hea ema.
ma arvan, et ma olen keskmiselt hästi toime tulnud. ma arvan, et mul on tegelikult väga tore ja mõistlik laps. aga see viimane ei ole küll minust sõltunud ilmselt. igatahes ma olen saanud olla ema ilma suurema vaevata, vast see esimene keeruline eluaasta maha arvata. võib-olla on selle esimese eluaasta raskuses oma süü ka sellel infol, et “algul nad nagunii kogu aeg magavad”, mida igalt poolt tuli. tähendab, lapse saamine niigi muudab elu ja kui on väike lootus, et on mingi oma aeg, kasvõi puhkamiseks, aga seda KA ei ole..
millagi umbes lapse poole eluaasta pealt oli selge, et tegelikult neid magavaid imikuid nii hirmus palju ei olegi. ja et see ei ole ebanormaalne, et laps ei oska magama jääda ja magab vähe. ja et täiesti normaalne on magada, laps kaisus.
aga tõesti, ma ei saa kurta, et hiljem oleks mingeid suuri raskeid perioode olnud.

igatahes on nüüd mul kodus noormees, kes juba paar aastat vaatab mulle ülevalt alla ja järgmisel aastal saab meie põlvkonna mõttes “passiealiseks”.
selline tubli. koolis asjad korras ja teeb ihu ja hingega meeldivat trenni nii palju, kui võimalik. ja hetkel on ühel suuremal välisvõistlusel ilma treeneri või, noh. minuta. Venemaal. küll teiste täiskasvanutega, nö vastutav täiskasvanu on ka.
need minu kaasaskäimised on viimased kolm aastat kohe kindlasti lapsega kooskõlastatud. et kas sobib talle või mitte. ja kui ma kaasas olen, püüan temaga suhelda enam-vähem nagu teiste laste-noortega. päris samamoodi nagunii ei saa. aga ma ei taha ebameeldivaid olukordi ei talle ega teistele. ega mingit ebavõrduse vm tunnet. nii et selle teemaga on selge.
osa on muidugi neid võistluseid, kuhu ta ei saaks, kui mina ei viiks, see on veel täiesti omaette.

eks ma olen nagunii seesmiselt pinges. sest paljugi mis. mitte, et ma põhimõtteliselt arvan, et midagi väga juhtuda võiks nt sellepärast, et see on Venemaa. pigem, et on mingi vigastuseoht ja et ta ei oska keelt (kuigi võistlusametnikud ilmselgelt peavad oskama inglišši ka). ja no natuke selline abitu tunne, et ta peab ise toime tulema ja mina ei saa mitte midagi teha.
ma muidugi olen veendunud, et teised aitavad teda ka, kui vaja. et selles mõttes ta ei ole üksi. aga seal ei ole seda, nagu muidu, et on treener, kes ikkagi pühendubki oma võistlejatele ja on abiks, kus vaja. teised võistlejad ilmselgelt on ka ise hõivatud.

eile õhtul, kui laps tujust ära oli, et ei läinud hästi (no vabandust, kui tegelikult võistles suures osas täismeestega või nendega, kes ilmselgelt on rohkem talvel sõitnud kui tema; arvata, et ka suvel), mõjus see aga mullegi täiesti ehmatavalt kurvastavalt. ma ei olnud pettunud, kuri ega midagi. kurb olin. umbes nagu suvelõpus Riias. kohe hästi kurb.
püüdsin last mitte lohutada, sest .. no ta veidi nagu tõrjub seda. mingi trots äkki? siiski püüdsin talle mõne sooja sõna öelda. ja poetasin kodus paar pisarat.
ja siis istusin ja mõtlesin, et miks see nii on. no näiteks pole ma kunagi pressinud pisarat välja, kui mu laps nt lasteaias esines jms. et ehk sellist heldimust naljalt ei ole. on olnud hea meel, et mida ta oskab ja suudab. aga nüüd korraga elan niimoodi kaasa. ja hirmsasti tahaks midagi teha, kuidagi sekkuda. eriti, kui selgub, et kusagil on kas mingi arusaamiseprobleem või midagi olnud.
no ja mõtlesingi välja, et ma ilmselgelt ei oska lahti lasta. veel.

kuigi ma ei torgi ta tegemisi ja käimisi väga. tal polegi peale kooli ja trenni neid väga palju, aga vahel siiski. ja kui ei ütle, kellega läheb, siis ma väga ei uuri ka. peaasi, et ta lepitud ajal tagasi on. ma ei sori ta sahtlites ega kottides ega taskutes. tal on oma raha ja võimalusel arvestan ma tema erinevate soovidega elukorralduse osas.
aga ilmselgelt on lahtilaskmine märksa keerulisem ja pikem protsess. ilmselt pean ma edasiste aastate jooksul end päris tihti tagasi hoidma ja mitte sekkuma. muidugi, ema sekkumine on püüe parema poole – aga ma ju mäletan isegi, et mingist hetkest oli vaja ikkagi oma kogemusi korjata. oma vigu teha. oma teed leida. kui ei tahtnud väga vanemate suunamistest midagi teada (takkajärgi muidugi saan aru, et vanemad, tee mis tahad, olid ja on targemad kui mina; ja kuulanuks ma neid rohkem, oleks mõnigi asi mu elus lihtsamalt läinud, vist. päriselt ei ole seda võrdlust ju kusagilt võtta). ning vist ainus, mis ma teha saan, ongi osata õiges kohas vait olla ja mitte sekkuda? ja leppida, et temal on täiesti oma elu ja oma tee. et elu ongi täis olukordi, kus mu lapsel ei lähe kõik hästi, aga mina ei saagi mitte midagi teha. ja et ta peab oma vead tegema, et nendest õppida. ning et ta peab ise ühel hetkel aru saama, et iga kaotus, nii spordis kui elus, on kogemus, millest õppida. vigadeta ja kaotusteta ei õpi ju kuigi palju.
ning mina, mina pean õppima ka emotsionaalselt lahti laskma.

kuigi, kas see pole osa emaks olemisest, et südames ikka elad lapsele kaasa?


Foto: Snowkiterussia

Share

valgeneb

praktiliselt terve nädala on olnud tunne, et nagu oleks natuke haige. aga palavikku ei ole, köha õieti ka mitte, isegi olulist nohu mitte, nii et ma suhtkoht ignoreerin seda kerget ajutist kriipimist kurgus, tihedamat uimasust ja pea-paks-tunnet.
teed joon, sidruni ja ingveriga. mõnel õhtul võtsin paratsetamooli ka. aga mida sa tahad, kui õues on üks pidev hall ja niiske.
kui on valgem, siis on valgem ja super. sest valge on juba tunduvat pikemalt. ja päike annab tuntavalt sooja.
nagu täna.

nädal on tihe ka olnud. lugeda olen jõudnud ainult sadakond lehekülge nädala kohta, mida on ikkagi vähe. teisalt on hooti juhe nii koos, et lihtsalt taon telefonis mingit tobemängu veerand tundi juttis. sest no lugeda ei saaks, ei jõuaks kohale. ja siis kukun magama.
nojah, ma täna ikkagi siis ostsin lõpuks mingi d-vitamiini preparaadi ka. äkki on abiks?

lapse sünnipäeva praktiliselt ei pidanud. ta ise ei soovinud. sugulastega sai ikka väike istumine tehtud ja trenni viis ka komme. koolis oli sel päeval e-õppe päev, nii et sellega polnud üldse tegemist.
tema graafik on ka jube tihe. ma ikka leian, et võtku üks (trenni)vaba päev, aga ta väga ei kipu. sel nädalal siiski oli lausa kaks, olude sunnil.

üldiselt tahaks umbes kaks päeva mittemidagi teha. siis vist jaksaks jälle kõike teha.

Share

une näod

kui ma näen öösel unes, et ma magan ja ei maga hästi, siis kas ma tegelikult magan hästi või mitte?
hommikul oli ikka tunne, et päris hästi magasin. aga öösel igatahes see mõte mind korra vaevas. lihtsalt kummaline oli külge vahetades tabada, et ahaa, ma tegelikult magan ja see, et ma magan halvasti, oli unenäos. vist?

kella seitsmesed äratused tabavad mind siiski alati ootamatult, ükskõik mis kell ma magama ka ei lähe.
kuidas ma noorena lausa kella kuueks tööle jõudsin, ah? ja ma ei läinud sellepärast õhtul kell 8 voodisse..

Share