on ainult üks õige arvamus..

viimasel ajal on kuidagi palju neid, kes oskavad väga täpselt teistele näpuga näidata, mida need teised oma elus valesti on teinud või teistmoodi tegema peaksid.
mitte, et nendest kunagi puudu oleks olnud. aga hooti on nad vist vähemaktiivsed.

ja ei, ma ei räägi sellest, kui argumenteeritult arutatakse, miks kuidagi teistmoodi oleks ehk parem. kui kuulatakse ja kaasatakse erinevaid asjaosalisi või osapooli. kui tehakse ettepanekuid. kui püütakse leebelt suunata. kui sõbrad omavahel teinekord päris otse asju arvavad. ma ei räägi üldse sellest.

ma räägin sellest, kui keegi peab end kõigeteadjaks ja kitsamalt või laiemalt lahmib oma arvamusega vastuvaidlemist mittekannataval kujul ringi. ehk siis tema arvamus ja vale arvamus. suure osa asjade kohta on see arvamus seejuures väga kitsalt läbi väga isikliku prisma. käigu see arvamus üksikisiku või massi kohta, vahet pole. oma egost kaugemale vaatamata, saati siis end nende asemele asetamata, kelle kohta arvamus käib. ega tihti ei teatagi teisest poolest väga täpselt midagi. aga see ei ole ometi põhjus vaiki olla.
selle teistele elu õpetamisega unub küll vahel ära peeglisse vaatamine. mõnel mitte vahel, vaid üsna pidevalt.
avalikke näiteid leiab igaüks vastavalt oma soovile piisavalt. isiklikud näited .. neid on ka. hea, et mitte lähemas ringis.

nädalavahetusest olen peaaegu välja puhanud.

valgeneb

praktiliselt terve nädala on olnud tunne, et nagu oleks natuke haige. aga palavikku ei ole, köha õieti ka mitte, isegi olulist nohu mitte, nii et ma suhtkoht ignoreerin seda kerget ajutist kriipimist kurgus, tihedamat uimasust ja pea-paks-tunnet.
teed joon, sidruni ja ingveriga. mõnel õhtul võtsin paratsetamooli ka. aga mida sa tahad, kui õues on üks pidev hall ja niiske.
kui on valgem, siis on valgem ja super. sest valge on juba tunduvat pikemalt. ja päike annab tuntavalt sooja.
nagu täna.

nädal on tihe ka olnud. lugeda olen jõudnud ainult sadakond lehekülge nädala kohta, mida on ikkagi vähe. teisalt on hooti juhe nii koos, et lihtsalt taon telefonis mingit tobemängu veerand tundi juttis. sest no lugeda ei saaks, ei jõuaks kohale. ja siis kukun magama.
nojah, ma täna ikkagi siis ostsin lõpuks mingi d-vitamiini preparaadi ka. äkki on abiks?

lapse sünnipäeva praktiliselt ei pidanud. ta ise ei soovinud. sugulastega sai ikka väike istumine tehtud ja trenni viis ka komme. koolis oli sel päeval e-õppe päev, nii et sellega polnud üldse tegemist.
tema graafik on ka jube tihe. ma ikka leian, et võtku üks (trenni)vaba päev, aga ta väga ei kipu. sel nädalal siiski oli lausa kaks, olude sunnil.

üldiselt tahaks umbes kaks päeva mittemidagi teha. siis vist jaksaks jälle kõike teha.

vitamiini päikesest

mõtlesin, et saan täna vara õhtule.
saangi.
ainult kook on veel ahjust välja võtta ja pesu sorteerida ja triikida, tolm võtta, pükste- ja särgiriiulid korda teha.

eelmise nädala töövõit: esmaspäeval esimene mail teele ja kolmapäeva õhtust tulevad pildid uuest agentuurist sisse. selgus, et mõnega ongi nii lihtne asju ajada. päris tihti kaob mail nagu musta auku ja kui ei kao, siis tähendab see ikka nädalatepikkusi arenguid.

nädalavahetusel sain d-vitamiini laksu. eelmise nädala algul just andsin vereanalüüsi; arvasin, et vaid kilpnääre, kui kui vastuste pärast helistasin, selgus, et kontrolliti ka kõike muud. ja b-vitamiin on normis, aga d-vitamiin mitte. no ma tean jah, et öeldakse, et meie laiuskraadil polegi ja peaks juurde võtma ja värki, teisalt aga olen lugenud, et see on nii olnud aastatuhandeid ja tegelikult midagi hullu sellest ei juhtugi. nii et ma läksingi seda teed, et jõudsin loodusliku allika ära oodata.

eilsed pildid jõudsin eile isegi üle käia, täna kuidagi lihtsalt ei jaksa.
nagunii suutsin nädala sees paar päeva tõbine olla, kerge palavikuga ja puha.
ja piltidest veel, ma ei tea siiani, kas peaks olema teine objektiiv või teine kaamera. tegelikult mõlemad ilmselt oleks hea. paneme kusagil mitte-nii-väga-oluliste asjade nimekirja. sest on olulisemaid. või äkki peaks ikka lõpuks oluliste asjade nimekirja tõstma?

kinno tahaks. või teatrisse. või kontserdile.
aga praegu kohe ei saa. üks tehtud töö on tasustamata ja seega eelarve sassis.

ilmast, v.a. see päike, ma ei kirjuta. üldiselt ikka üks november.

ma ei mõelnud üldse kirjutada toidust..

reede ja 13 oli kena päev. tähendab, kui saab kenaks lugeda kolmekohalise summa väljakäimist lapse sünnipäevakingiks. samas, mul on kuri plaan seda kinki ka ise vahel kasutada. tegelikult on kena ka see, et vähekasutatud asi oli niigi poole odavam kui tutikas.
lõunaks sõime reedel, aega parajaks tehes, india toitu. ma pean ikka seda kodus ka rohkem tegema.
kuigi eestlaste sousti ja kartulit on mul niigi üliharva. täna podiseb ahjus veiseliha läätsedega. ikka mingi lähis-ida mõjutustega või miskit (no natuke vürtskööment ja purustet koriandrit lisaks muule.. ).

nädalavahetus lendas käest. lähed viid lapse trenni ja siis .. passid seal kõrval mitu tundi ära. siis tuled koju, teed kiiruga süüa ja siis tuleb pähe, et paneks pesu pesema ja siis .. avastad korraga, et kell on palju.

mul on mööda läinud selline tähtis päev, nagu neli aastat karvikute siiakolimisest.
vahel nad on nii numpsilt koos, nagu sel pildil siin, aga vahel ikka karvad lendavad. kusjuures üks tõmbab pealtnäha suht lambist kõrvad ludusse ja hakkab jõurama ja siis saabki teiselt peksa. kui ma kodus olen, siis ma püüan jõurajat rahustada ja teist kassi veidi eemale peletada. kusjuures tihti teine näiteks lihtsalt vaatab möödaminnes ja siis otsustatakse, et on aeg jõurata.
igatahes mingi teema neil on.
aga muidu ei kurda, Vollike on kenasti kohanenud ja päris julge. vahel ei saagi aru, kumb kass mu jalgade peal vms on (kui just ei vaata), sest mõlemad on umbes üheraskused ja noh.. okei, kui jalgu veidi rohkem liigutada, siis saab, sest Volli ikka jookseb ära.
no ja hommikuse vooditegemisega ongi vahel nii, nagu pildil..

Kassid voodil

une näod

kui ma näen öösel unes, et ma magan ja ei maga hästi, siis kas ma tegelikult magan hästi või mitte?
hommikul oli ikka tunne, et päris hästi magasin. aga öösel igatahes see mõte mind korra vaevas. lihtsalt kummaline oli külge vahetades tabada, et ahaa, ma tegelikult magan ja see, et ma magan halvasti, oli unenäos. vist?

kella seitsmesed äratused tabavad mind siiski alati ootamatult, ükskõik mis kell ma magama ka ei lähe.
kuidas ma noorena lausa kella kuueks tööle jõudsin, ah? ja ma ei läinud sellepärast õhtul kell 8 voodisse..

energiavampiirid.. ?

jaanuari esimesel poolel teeb meele rõõmsaks, kui kell on neli läbi ja taevas on ikka veel hele. ja et üldse sinist taevast on.
tegelikult ma südames igatsen ikka talve nagu nt 2010, rohke lumega. aga tuleb leppida sellega, mis on. hea, et vähemalt jälle otsapidi kerge miinus on, sopp on ikka kõige ebameeldivam.

aga maisemate asjade juurde tulles – eile oli see päev, kus mu tehnika otsustas hullupööra energait kasutada. ma ei saa tõesti aru. tahvel oli hommikul kõvasti üle poole täis ja nett OLI maas, täna hommikuks oli täiega nullis.
telefon ka ei laadinud end eile tööl arvuti sabas täis, oli vaja mõned tunnid pärast veel toimetada, paar korda logisin netti ka – ja no tühjenes, nagu keegi kusagilt imeks välja seda energiat. energiavampiir? :P tehnikaspetsist poegki vaatas õhtul kasutused üle ja ei saanud sotti, et mis ikkagi nii tühjaks tõmbas.
täna on vähemalt telefon täiesti normaalselt käitunud.
aga mingi müstikamoment jäi ikkagi.
samas, ilmselt oli lihtsalt selline päev. ikka juhtub ja tehnikal on ka paremad ja halvemad päevad.
vist.
:)

aasta algus

nädal uut aastat olnud ja hetkel ei ole põhjust midagi kurta.

muidugi algas see hooga, nagu ikka.
talvelaager ja värk. sel aastal olin ühe väikebussi roolis ka. kuigi, arvestades ilmaolusid, tekitas see natuke ärevust, sest no üks asi oli lõunaosariikide libedus, teine põhjaosariikide tuisk. ja võõras suht uus bussike ja automaatkast ja viis mitte-oma last bussis. aga kõik kulges.
täiskasvanute seltskond on meil tore. ütleme, et ma olen hästi sisse elanud.

muudki asjad on korraga paigas või paika nihkumas. mõtted liiguvad õigetel radadel ja materiaalne ‘auk’ saab kohe täidetud. jõulupreemial oli selles oma osa. ja üldse, raha läheb ja siis jälle tuleb, nagu täna just oma noormehele seletasin. selle peale, kuidas tal eilne Tuhakal käik nihu läks ning ta sisuliselt rahas kaotas.

mingite mõtetega olen juba suves. kalendris on juba mõnedki suvised nädalavahetused, mis viivad Eestist välja, ja mõni muu sisustatud päev kirjas.
üldiselt, imelik. sest tavaliselt ei suuda ma umbes kahte nädalatki kuigi täpselt ette planeerida. või ühte. aga see vist ongi seepärast, et ma tean, et võivad tulla mingid minu jaoks olulisemad asjad.
sest endiselt – kui mingi asja jaoks on ainult vabandused, miks seda teha ei saa (peamiselt raha ja aeg), siis see ei olegi prioriteetne.

sellega on vastatud ka küsimusele, kust ma võtan aega lugemiseks. ju mingi minu jaoks vähemolulisema tegevuse arvelt.

pilt on laagrist, kõige külmemast päevast, mil toimus orienteerumisvõistlus, et mitte tunde suusatada. kiireimad (pildil) pääsesedki umbes kümne minutiga õues.