luban kohe alguses ära, et siit tuleb üks nutt ja hala. ning ausalt, ma olen valmis tunnistama, et ma majandan ebapädevalt ja üldse ei kipu omale mingit hullu palgaga (aga ebameeldivat) tööd sebima jms.
aga.
ma ei ole ainus, kellel palk pole aastaid tõusnud. ning meid ümbritsev hinnatõus on enam kui nähtav. võimalik jah, et euro esimesel poolel aastal erilist hinnatõusu ei ole. lisaks hinna tõstmine 10 senti ei torkagi ju väga silma, näiteks. et kui 10 kroonisenti tõsta või isegi terve kroon, siis eestlane neelab ju alla. ja on ju lootust, et inertsist teeb seda euroaja alguses ka. et 25.59 või 26.59 – kroonis polegi väga hull vahe. eks läheb aega, et pärale jõuab, et euros on ikka päris kenake vahe, eriti just meie sissetulekute taustal. aga eks inerts ole suur ja alguses tundub mõnikümmend senti ikka pisikese rahana.
ma ostsin paar kuud tagasi kohvi hinnaga nii 40 krooni poolekilone pakk. nüüd vaatasin, et eriti heal juhul saab umbes 60 krooniga kätte. pool hinda otsas hoobilt. ah, muidugi, korjan ema aiast vaarikavarsi ja piparmünti ja joon neid. küll pikapeale organism ära harjub, et hommikust kohvilaksu ei saa. ma olen veel õnnelik, ma saan tõesti ühe tassi kohviga päevas hakkama. et see pole esmatarbekaup.
tänane uudis on muidugi see, et kütusehind tõusis jälle. ja vot see on muidugi, nagu alati, väga ‘tore’. sest see mõjutab ju absoluutselt kõike muud samuti! ka esmatarbekaupu. muidugi, hinnatundlikkuse taustal ilmselt kõik muud hinnad seetõttu väga kohe ei tõuse, aga pikas perspektiivis tähendab see nt seda, et osa väiksemaid ärisid-ettevõtmisi, mis imekombel veel hingitsevad, peavad oma uksed sulgema ja alles jäävad taas mingid kõige suuremad. noh, mis siis ka kasutavad oma suhteliselt monopoolset seisundit ja teevad hindadega 1:0, varem või hiljem. sellisest olukorrast rääkides nutan ma siiani, aastaid juba, taga Minski poodi. sest mingi nõme väikeselver ehitati liiga lähedale. ja ühel on kett taga ehk kannatab välja mõne aja vähem kliente, teisel aga pole nö tagataskut. ma tean ka, et see ei ole kõige kohasem võrdlus antud olukorra juures, aga väga lihtne ja lähedane.
ehk lühidalt – ma olen hetkel ikka päris rahul, et mul autot ei ole. muidugi, kui on, ei pea ka sõitma; kuid elu on näidanud (ka teiste pealt), et kui on see auto, siis sõidad ka juhtudel, kui tegelikult poleks väga vaja.
no ja kõik muu. paar talve tagasi ei ületanud kommunaalide arve kahte tuhandet. nüüd kisub kolme ligi. kui varem oli see mingi protsent mu palgast, siis nüüd on see märksa suurem protsent. söök on kallinenud, läheb suurem protsent. ja söögi arvelt ei saa ma kokku hoida ka – ise võiks ju veel, aga mul on kasvav laps ometi! nii et kombineerime-kombineerime- laps tahab teatrisse ja kinno ka. ja raamatuid. ja oh ime, riideid! lasteriideid, muide, ei saa nii odavalt, kui täiskasvanutele. ja sekondhändidest ei leia sellises suuruses poisile ka kuigi palju. ma peangi hakkama nüüd kammima, ehk siiski saan järgmise talve õueriiete varud kätte. sest kui palju käia, siis leiab ikka üht-teist. ja muu osas aitab välja netikaubandus. pole midagi teha, aga välismaalt tellida on tihti siegi koos postikuluga mõistlikum kui siit osta. jah, ma uuristan sellega kodumaist majandust – aga kusagil tekib valik, et kas ma olen eetiline või tahan ellu jääda lihtsalt. sel juhul võidab viimane.
lapsel on koolis küll täpselt selline seis, et kui ka 25 krooni mingi teatri jaoks küsitakse, siis käib see ette ja taha vabanduste saatel, et jälle raha küsitakse. võrreldes paljude muude koolidega on meil summad ikka imeväikesed.
igatahes, iga asja eest maksan mõni kuni mõnikümmend protsenti rohkem, kui enne. kokku liites ei anna see mu palga 100% kätte enam ammu. ning kuna ma pole ainus selline (pakun, et selliseid inimesi on eestis rohkem kui neid teisi), siis pole ka lisatööotsi eriti võtta.
nii et nagu öeldakse, elamiseks vähe, suremiseks palju.
ning selle juures on jumala ükskõik, on selleks kroonid või eurod.