Kogemus näitab, et retseptide linkimisest ei pruugi tulevikus kasu olla: blogid ja lehed kaovad või muudavad linke vms. Ehk et tuleb ikka omale ka kopeerida. Kaneelilõõtsa retsept, järgi proovitud ja töötav, on pärit blogist “Maitsev seiklus”. Pilte ei kopeeri siia, autoriõigused ja värk.
Taigen:
5,5 dl jahu
0,5 dl suhkrut
2 tl kuivpärmi
0,5 tl soola
60 g võid
0,6 dl piima
0,5 dl vett
2 muna
1 tl vanilliekstrakti (ma olen kasutanud kas vanillisuhkrut või üldse ilma teinud)
Täidis:
2 dl suhkrut
2 tl kaneeli
0,5 tl muskaati
60 g võid (katsetan ka kardemoniga järgmine kord)
Taigna jaoks sega suures kausis kokku 4 dl jahu, suhkur, pärm ja sool.
Klopi teises kausis lahti munad.
Kuumuta väikses potis piima ja võitükke seni, kuni või on sulanud. Tõsta pott tulelt ja vala juurde vesi ja vanilliekstrakt, sega ning lase veidi jahtuda. Vala vedelik jahusegu hulka ja sega, seejärel lisa munad ja ülejäänud jahu ning sega kuni tainas on ühtlane. Tainas jääbki selline kleepuvat sorti.
Pane tainapall suurde õlitatud kaussi toidukille ja rätiku alla ja jäta tunniks sooja kohta kerkima.
Kuni tainas kerkib, valmista täidis- selleks sega kokku suhkur, kaneel ja muskaat. Sulata või ja lase sellel isegi veidi pruunistuda.
Kerkinud tainasse sõtku umbes 2 supilusikatäit jahu ja lase 5 minutit kerkida. Seejärel rulli tainas kergelt jahusel laual õhukeseks ja ristkülikukujuliseks.
Seejärel pintselda tainas üle sulavõiga ja puista peale kaneelisegu.
Lõika tainas noaga kuueks pikaks ribaks ja tõsta üksteise peale ning see kuhi lõika omakorda kuueks ruuduks. Nüüd on Sul kuus kuhja, mis tuleb võitatud keeksivormi laduda nagu raamatulehed.
Lase siis saial vormis veel 30- 45 minutit rätiku all kerkida ja küpseta eelkuumutatud ahjus 180 kraadi juures 30- 35 minutit.
Lase saial vormis 30 minutit jahtuda ja eemalda seejärel vormist ning serveeri.
august ongi läbi saamas. alles algas ju? nõmmliivatee ja nõmmnelkidega.
kindlasti ei ütle ma siinkohal, et oh, suvi läbi. kalendrisuvi kestab veel ja kindla peale tuleb veel ka suviseid ilmu.
aga kool algab küll homme. lapsele on lohutuseks tort plaanis, täna aga vahtisin õunahunnikut ja otsustasin midagi head ka tänaseks teha. lihtsat ja head. suvevaheaja viimase päeva õhtuks.
niisiis,
pakk lehttaigent võiga (mul oli Rimi oma, 4 lehte)
4 õuna – lähtusin 4st taignalehest, kui on nt 2 lehte, võib vähem õunu olla. ja kui on suur tükk, siis tuleb lihtsalt huupi tegutseda 😛
1 muna(valge)
100g toorjuustu
2-4 spl suhkrut
kaneeli
lehttaigen tuleb korralikult üles sulata. samaks ajaks tasub ka muna ja toorjuust toasooja panna.
õunad puhastada ja viilutada hästi õhukeseks. ahi sooja 200 kraadi peale. ahjuplaadile või plaatidele küpsetuspaber peale.
taignatükkidele võib servast ca1cmkaugusele teha sisselõiked, nö serva, jälgides, et tainast läbi ei lõika – aga tingimata ei pea.
muna vahustada 1spl suhkruga. võib kasutada ka ainult munavalget. lisada toorjuust ja segada ühtlaseks.
tõsta taignaplaadid ahjuplaadile, lao õunad kenasti peale. raputa peale heldelt suhkrut ja kaneeli. lõpuks tõsta lusikaga muna-toorjuustusegu.
plaat ahju.
kui on ca 10 min küpsenud ja juba kenasti kerkinud ka, võib toorjuustusegu juurde lisada. tervest munast tehes jäi seda esimese hooga üle, ning kuna hakkab voolama, siis lisasin poole küpsemise pealt.
veel umbes 10 minutit ja valmis ongi.
vaniljekaste või -jäätis sobib kõrvale ka.
see pühapäev, kui pole mingeid plaane ja mõte on päev läbi raamatut lugeda. no nii enam-vähem.
ja siis teed kaks plaaditäit suitsulõhepirukaid, plaaditäie kana kartuli ja tomatiga ning kuus plaaditäit šokolaadiküpsiseid. ning vajud pool seitse diivanile, et lõpuks natuke- hinge tõmmata ja telekat vaadata.
kaks masinatäit pesu ei lähe arvesse, sest pesu peseb end ise.
homme tegelen pakkimisega.
aga küpsistega on nii, et võtsin raamatukogust krimka, eksole, ja siis selgus, et see on retsepte täis. ja kuna küpsised tulid head, siis märgin ära, et alljärgnev retsept on Joanne Fluke raamatust “Mõrv šokolaadiküpsistega”.
Sulata või, lisa mõlemad suhkrud ja sega. Lisa küpsetuspulber, vanilliekstrakt ja kahvliga lahti löödud munad. Sega hästi läbi. Lisajahu (sõeluda pole vaja) ja seda see ka taignasse. Viimasena lisa käte vahel purustatud maisihelbed ja šokolaaditükid ning sega tainas veel kord korralikult läbi.
Vormi taignast sõrmede vahel väikesed pallid (ühe palli jaoks võiks olla ca 1,5tl taigent, silma järgi,minu täiendus) ja tõsta need ahjuplaadile asetatud küpsetuspaberile, tavalisele plaadile peaks mahtuma 12 küpsist. Vajuta tainapallid kergelt jahuse või õlise pannilabidaga veidi laiaks (mina vajutasin lihtsalt näppudega).
Küpseta ahju keskosas 190 kraadijuures 8-10 minutit. Jahuta ahjuplaadile 2 minutit ja tõsta siis küpsised ahjurestile jahtuma. Rest on oluline – küpsised tulevad siis krõpsud.
Kogus: 72-96 küpsist, olenevalt küpsiste suurusest.
Minul tuli 72.
ausalt, mul ei ole probleemi ei jahu ega võiga kookide sees. ma ei ole see, kes igaks juhuks väldiks gluteeni (siinkohal üks tore artikkel) või arvaks, et rasv ongi see, mis teeb paksuks. kaugel sellest.
aga selle retsepti pildistasin ajakirjast Naised üles seepärast, et tundus väga lihtne.
jah, ma viimasel ajal lihtsalt pildistan neid retsepte, mis mulle kuskil paberajakirjanduses silma jäävad – ning seejärel unustan 😛 väga mõistlik muidugi. et ehk parim on võimalikult kiirelt järgi proovida.
tegelikult ma ei hakkagi retsepti ümber kirjutama, sest mul on sellest ju pilt. ja jagan, sest on hulk tuttavaid, kelle peredes on inimesi, kes ei saa gluteeni tarbida.
aga täpsustan natuke suuremad kogused. sest no esiteks mul ei ole sellises suuruses vormi ja teiseks tundus, et šokolaadikooki peab siin majas rohkem tegema. ja no mul oli just 250g Fazeri tumedat küpsetusšokolaadi käepärast.
niisiis kulus mul 250g šokolaadi, 5 muna ja peaaegu 2spl tärklist. küpsetasin ka kauem, pool tundi tuli ära, vahepeal torkisin puutikuga.
ning vormi põhja tuleb kindlasti panna küpsetuspaber ja servad määrida võiga 🙂 ning kõrvale sobib ka mõni muu hapukam hoidis. miskipärast ma püreestasingi külmutet vaarikad ära, kuigi just ülessulatatud vaarika-punasesõstra toormoos oleks ju ideaalne olnud.
ma kunagi olen mingit porgandikooki teinud, keeksina. eriti detaile ja retsept ei mäleta.
nüüd sai siis taas proovitud. aluseks mõned ingliskeelsed retseptid, eriti see, aga mitte ainult.
vahtisin tükk aega retseptile otsa ning otsustasin rasvainekogust küll vähendada. ja üleüldse sulatasin sisse võid.
tulemus: siuke läägemagus kook, et isegi laps ei suuda üle ühe väikese tüki korraga süüa.
seega, järgmine kord tuleb kasutada kindlasti valget suhkrut (muskovado on ju olemuseltki magusam, hetkel meenutas isegi lausa piparkooki kohati) ning vähemalt poole vähem; kreemi osas pean ka natuke juurdlema.
aga kindlasti kordan, kuni õnnestub 🙂
loodetavasti järgmisel korral.
vahelduseks on igapäevane töölkäimine päris huvitav, kuigi ka väsitav. ometi ei ole ma pikki päevi. ja no tunne, et aega on vähe, on ka juba tekkimas. kuigi ma saan aru, et eilne poolepäevane koristamine ei tulenenud sellest, et ma nädala sees seda teha ei saanud – nagunii poleks ma seda teinud.
eks vaikselt loksub kõik paika.
sall valmib ilmselt järgmiseks hooajaks, sest talvega on meil sel aastal nagu on :S ja kuna telekast (seoses olümpiaga?) on vähe vaadata ja ma ei suuda lihtsalt istuda ja kududa, siis edeneb visamalt, kui sooviksin. samas järgmine töö on juba ootel – kingituseks 🙂
sõbrapäevale andis jume tuttav, keda pole ürgammu näinud, aga kes tuli toidukotikesega külla 🙂
kassitoit saadeti üldse teisest linnast pakiautomaati.
ostsin odavputkast kohupiimapastat ja tegin eile üle tüki aja kooki. sügavkülmamarju on ka omajagu, nii et sedapuhku läksid loosi vaarikad.
ma tegin oma keskmises koogivormis ja kohupiima oli ca 300g, hapukoort panin selle juures umbes pool kogusest ja mune 2, aga ilmselt pasta on nii palju vedelam, kook oli ahjus ca 50 minutit ja oli ikka kergelt värisev välja võttes. puru tegin umbes poole kogusest ja ma vähem ei kujuta küll ette.
aga igatahes tasub seda kooki korrata küll.
see kontori vastik õhk ja ilmselt õueolud ja ma ei tea mis on mu näonahale põntsu pannud. sooduskupongiga juuksuriga läks mul hästi (just lugesin, sama salongi on laidetud ka), aga näohooldust ei julge suvalises kohas võtta. nii et üritan siin koduste vahenditega toimetada.
ja kusagil ajusopis tiksub üks Riia-mõte.
ning jee, kaks koolitust on ka kirjas.
novot, kuna mu selle kuu postituste hulk on viimase aja kohta nagunii ebanormaalne, siis nüüd on juba pohlad (või jõhvikad) ja võib muretult veel postitada.
näiteks panen kirja selle retsepti, sest laps kiitis heaks ja kuigi nö põhja leidsin ingliskeelsest netist, ei saanud ma seda ometi kohendamata jätta. küpsetised ja kohendamine on minu jaoks üsna riskantne tegevus, seekord siiski õnnestus.
retsept 12le muffinile:
100-125g võid
300g kõrvitsat
4spl vett
2 muna
180g suhkrut
3,5dl jahu
2tl küpsetuspulbrit
1,5tl piparkoogimaitseainet (või sega ise kokku oma maitse järgi)
100g tumedat küpesetusšokolaadi või -tükke
tükelda kõrvits ja pane veega keema. peale keematõusmist keera kuumust maha ja keeda 5-7 minutit, sõltuvalt tükkide suurusest, kuni tükid on pehmed. jahuta veidi ja püreesta nt saumikseriga. jäta jahtuma, vajadusel nt külmaveekaussi.
sulata madalal kuumusel või, lase samuti jahtuda.
tükelda šokolaad.. no ja seda võib alati natuke rohkem olla, šokolaadi peaaegu et ei saa liiga palju olla 😛
vooderda muffinivorm paberitega ning pane ahi sooja 200 kraadi peale.
sega omavahel kuivad ained – jahu, küpsetuspulber, maitseained suures kausis.
teises anumas vahusta munad suhkruga, lisa jahtunud või ning kõrvitsapüree, sega korralikult ning vala kuivainete hulka. sega, ikka sega. lõpuks lisa šokolaaditükid, sega veel natuke ning täida vormid.
küpseta selle 200 kraadi juures nii 25-30 minutit.
jõhvikaglasuur:
100g tuhksuhkrut
3-4tl sidruni- või laimimahla
3-4tl jõhvikapüreed
sõelu tuhksuhkur kaussi, lisa alustuseks 3tl kumbagi mahla, hõõru. kui glasuur on liiga paks, siis lisa veel veidi mahla. hõõru veel, kuni glasuur muutub läikivaks. mahlade vahekordi võib ka muuta.
kaunista jahtunud muffinid glasuuri ja jõhvikaga 🙂
mitte, et ma poleks vahepeal süüa teinud. lihtsalt inspireerivat sööki on vähe olnud.
tegelikult on mõnest roast isegi pildid olemas.. kusagil mujal.
see retsept jäi külas kusagil ajakirjas silma, aga mitte päris täpselt meelde, nii et tegin sellest, mis mul on. lisaks pole aimugi, kas selline variant on netis olemas, nagu mul siin või mitte.
igatahes, meil tuli kuus pirukakest.
250g lehttaigent (meil oli 3 Mantinga lehttaignalehte)
1 muna
2spl piima
50g juustu
paar cm porrulauku
100g kuumsuitsulõhet
soola, valget pipart
pane ahi eelsoojenema umbes 205 kraadi peale.
löö muna lahti ja sega piimaga, eralda natuke pirukate määrimiseks.
riivi suurema hulga piima-munasegu sisse juust. haki kuumsuitsulõhe ja porrulauk, vala teiste ainete juurde ja sega, maitsesta vähese soola ja jahvatatud pipraga.
lõika taignast ruudukesed, täida need täidisega, suru ääred korralikult kokku, pintselda pealt muna või muna-piimaseguga ning saada ahju (plaadil ja küpsetuspaberil ikka) ca 20-25 minutiks.
mul on tunne, et natuke liiga palju tuult oli. kook (-suhkrukogus+punasedsõstrad) söödi kiitustega ära.
õnneks järgmisel nädalal veel ei toimu neid olulisi asju.
hommikul õnneks ei olnud vihmane. siis, kui laps uude kooli aktusele läks. esimesed piisad tulid, kui ta tagasi jõudis.
tegime hommikul akna all võrdluspilti ka. ma ei tea, miks ei ole varem pähe tulnud? lasteaia lõpuaktuse päeval sai tehtud akna all üks pilt ja oleks võinud ju igal sügisel teha. teisalt oligi praegu selline väga märgatav vahe. nagu mõni ütles, et jajah, vananedes inimesed jäävad pisemaks 😛
Uue Maailma festivalilt käisime me ka läbi. ma ei mäletagi, et ma seal päris nii palju vihma kunagi saanud oleksin. eks tühjem oli ka sellevõrra muidugi. ise ühepäevakohvikut teinuna on muidugi natuke kahju ka – inimesed on vaeva näinud, aga kliente veidi vähem, kui võiks.
soe piparmünditee käbidega köetud samovarist
õnneks neid vihmatrotsijaid seal jagus. sest eksole, pole vale ilma, vaid vale riietus. nagu minulgi, mul ei ole normaalset vihmajopet. aga olin sellega, mis on ja suur vihmavari oli ka abiks. poja jope on õnneks küll väga pädev.
tänase päeva koogi sai ta ka kokkulepitult mitte mingist peenest kohvikust, vaid samast festivalilt. ja ei saa salata, see koogilett oli väga uhke ning minu meelest paneb mõnelegi nn kohvikule pika puuga ära. tortidel oli ikka oma viis kihti, trühvlite sisse pähkel peidetud ning pavlovad nägid isegi minusuguse mittebeseearmastaja jaoks head välja.
hinnad olid ka vastavad, aga nagu ma lapse ülirahulolevast mõminast aru sain, seda väärt.
nurgake imelisest koogiletist
turgu oli seekord laiendatud, mitte kõik ei olnud Uue Maailma platsi ümbruses, suur osa oli ka Koidu tänaval. aga jah, oli aru saada, et ilmselt kõik ei olnud müümas, kes algselt plaanisid. ning paljudel ei olnud enne ühte asjad veel lihtsalt väljas, vaid organiseeriti mingeid varjualuseid.
meie suurimaks ostuks jäid nahast käsitöösussid lapsele. mitte mingid karvased, vaid lihtsad tavalised sussid. hind oli ka, võiks öelda, ebanormaalselt mõistlik.
juustud-kaljad-meed jäid meist maha. mis parata, seekord niimoodi.
kilukohvik
see oli üks lahe kohvik. tahtsid, ronisid ise akna alla ja kiluleivaga tagasi või siis toodi see sulle redelist 🙂
aga seal me ka ei söönud. soolasega toetasime hoopis kasse ehk et läks loosi paar (kala)suupistet Apla Miisu kohvikust.
tagasitee tuli läbi Kristiine keskuse, see oli ebameeldivalt täis. õnneks ei olnud meil seal pikalt vaja viibida.
nojah, kuigi poiss sõi seda imelist šokolaadi-karamellitorti, ei saa ju üks õige ema ka küpsetamata jätta. eriti, kui on hulk õunu, millega tuleb midagi peale hakata. natuke nuputamist taas, sest suurt kooki ei hakanud tegema (meil ei lähe ära ju tavaliselt) ning teadagi, kümnese poisi meelest peab enamvähem igas normaalses küpsetises olema šokolaadi.
muffinid, mis muud.. eestikeelsed retseptid olid ohtra rasvaga, nii et taaskord tui mugandus mõne ingliskeelse allika põhjal.
šokolaadi-õunamuffinid
70-50g võid
250ml piima
1 muna
500ml jahu (umbes 250g)
150-200ml suhkrut (õunte pealt vaata! 😉
2tl küpsetuspulbrit
2tl kaneeli
4spl kakaopulbrit, seda päris
150g tumedat šokolaadi
umbes 4 sellist õuna, mis mahuvad kenasti muffinivormi
šokolaadi-õunamuffinid
sulata või ja lase jahtuda.
haki šokolaad. puhasta õunad, soovi korral koori (mul on koduaia õunad, neid ma ei koori muidugi) ning lõika väikesteks kuubikuteks. aseta ahi sooja 190 kraadi peale. valmista ette muffinipann.
sega omavahel kuivad ained: jahu, küpsetuspulber, kaneel, suhkur, kakao, hakitud šokolaad.
löö muna lahti (järgmine kord proovin kahe munaga, valmismuffinite konsistents on selline, et tundub, et üks muna juurde oleks hea) ning klopi piimaga ühtlaseks, lisa jahtunud sulatatud või, sega veel ning seejärel kalla kuivainetele. sega korralikult, vajadusel lisa veidi piima. kalla hulka ka õunad ning sega veel veidi.
jaga taigen muffinivormidesse ning aseta ahju, küpseta 35 minutit.
