Alustan sellest, et ma ei ole keelemudelite (tuntud ka kui tehisintellekt, mida need veel kindlasti ei ole) fänn. Ma annan neile aeg-ajalt võimalusi, aga nt tööalaselt pole need suutnud mul eriti midagi lihtsamaks teha. Igatahes katsetan neid, et ajaga kaasas käia ja vaadata arengut. Mul on oma lemmikud, ChatGTP-d ma pigem ei kasuta – tegelikult on see täiesti omaette jutt ja teema.
Liigume asjale lähemale. Nagu ikka kaugemalt reisilt tulles, tegin ka seekord sõpradega muljetamisõhtu. Fotod, toit, kaasatoodud vein ja juust. Ida-Kanadaga on see, et toidu osas on veidi raske, Poutine ei jätnud muljet ja grupimenüüd ei andnud ka head pilti, eriti mitte magusa osas. Niisiis andsin võimaluse seekord Copliotile ja tema tuli välja selle muffiniretseptiga. Valideerisin Perplexityga ära veel, enne kui tegema asusin, Tulemuse osas ütlen, et seekord tuli keelemuldel ülesandega toime. Pildid jäid kahjuks tegemata.
Québeci stiilis vahtrasiirupimuffinid jõhvikate ja pähklitega (12 tk)
Koostisosad:
250 g jahu
1½ tl küpsetuspulbrit
½ tl soola
½ tl kaneeli
1 muna
100 ml vahtrasiirupit (soovitavalt tumedam sort)
100 ml piima või keefiri
100 g sulatatud võid
1 tl vanillisuhkrut või ½ tl vanilliekstrakti
100–120 g tooreid jõhvikaid (poolita suuremad, soovi korral raputa kergelt suhkruga)
70 g hakitud pähkleid (nt kreeka- või pekanipähklid)
Valmistamine:
Sega kuivained: jahu, küpsetuspulber, sool, kaneel, vanillisuhkur.
Klopi muna, lisa vahtrasiirup, piim ja sulatatud või – sega ühtlaseks.
Ühenda kuivained vedelatega, sega kergelt (ära üle sega).
Lisa jõhvikad ja pähklid, sega õrnalt tainasse.
Tõsta tainas muffinivormidesse (umbes ¾ täis).
Küpseta 180 °C juures 20–25 minutit, kuni pealt kuldne ja keskelt küps (kontrolli tikuga).
Kui kasutada kuivatatud jõhvikaid, siis on vaja enne leotada veidi ja kuivatada. Kui vahtrasiirupit ei ole, siis võib teha tavalise suhkrusiirupiga või ka vedela meega, lihtsalt siis ei ole enam vahtrasiirupimuffinid.
vahepeal peab ikka mõne retsepti ka ära fikseerima, et poleks kaugelt otsida.
see esimene on tegelikult lapse telefoni mingist äpist pärit. pojake nimelt leidis eelmisel nädalavahetusel keset kaubanduskeskust korraga, et äpiretsepti järgi võiks ju süüa teha küll. ma küll ei saa siiani aru, mis vahet on niisama raamatust või netist leitud retseptil ja äpil (ega seal ei olnud ka mingeid eriti uuenduslikke juhtnööre), aga no samas ei ole vahet.
igatahes osutus ta valikuks india stiilis kanapilaff. pettumus oli muidugi see, et ajaks oli märgitud 40 minutit, kuid ettevalmistamine võttis muidugi kauem ning meil oli pruun riis, mis kees ka kauem.
kuna äppi mul ei ole ja netist niisama päris seda versiooni ei leidnud, siis panen vabas vormis kirja.
koori ja tükelda 1 sibul, sama tee paari küüslauguküünega ning ühe suurema porgandiga. lõika kaks kanafileed tükkideks. rohelised oad lõika lühemaks (meil olid külmutatud oad ja me murdsime).
siis on vaja veel maitseaineid. kuna ma ei saanud kohalikult poest kõike, siis ostsime masala maitseaine (tegelikult oli retseptis kurkumi, köömne, masala, cajenne segu, kokku ca 20g – ma panin samas kaalus seda santa maria segu). ingverit oli ka, et 50g riivida, mul oli mingi pisike jupp ja tükeldasin (ja vist palju rohkem polekski tahtnud, kuigi ingver meile muidu meeldib).
100g või umbes nii maitsestamata jogurit, umbes pool liitrit kanapuljongit (mul oli aedviljapuljongi kontsentraat, läks see), võid, hakitud koriandrilehti (noh, petersell sügavkülmast..).
riisi, meil on pruuni riisi ca 300ml, retseptis oli muidugi basmati riis. riis loputa külma veega ja jäta seisma.
ja üks selline suurem pann või paksupõhjaline pott.
mingi 25-30g võid poti põhja, kesmisel kuumusel lase sulada, lisas sibul-küsla. segades hautapaar minti, siis lisa kana. küpseta segades (ei pea pruunistama) ca 6-7 minti, kuni kana on pehme. tõsta kana-sibul-küsla kuskile muusse anumasse kõrvale. nüüd sulata samas potis vms, kus kana tegid, veel umbes 20g võid ja lisa maitseained + ingver. sega paar minti, kalla potti jogurt, keera see ühtlaseks massiks kokku. lisa riis ning kuumuta gemüüset jälle mõned minutid (3-5), enne kui oad-porknad kõigele seltsi torkad. põmst tahab siukst segamist, sest päris kuiv on see mass siiani. aga kui porknad ja oad on ka paar minutit maitsestunud, lisa puljong. nüüd võib natuke soola-pipart ka panna.
lase keema ja siis keera tuli vaikseks ning hauta, kuni riis pehme. mõne riisiga on see 10min, meil läks pigem 25 kanti. no vahepeal peab kontrollima, et ei hakkaks kõrbema – meil läks hästi, vedelikukogus oli suht paras.
kui riis pehme, siis kalla kanavärk potti tagasi, petersell pane kah ja sega korralikult läbi. lase paar minti veel haududa, et kana soojeneks – ja valmis ongi.
sellest on pilt ka:
teisest roast, sulajuustuga supist, pilti ei ole. eks natuke selline piima-aedviljasupi moodi näeb välja, aga maitselt on ikka täitsa erinev. valmib kiirelt, mis on hea.
ajasin supipotis ca 1,5l vett keema, lisasin veidi kontsentreeritud aedviljapuljongit (võib kakanapuljongit kasutata, kuubikust) , valasin sisse paar peotäit punaseid läätsesid. ca 5 min pärast lisasin 400g külmutatud aedviljasegu (porgand, brokkoli, lillkapsas; aga võib ka muu olla). pudistasin peale natuke nõmm-liivateed (tüümian sobib ka hästi, mul lihtsalt ei ole aed-liivateed hetkel).
kuni supp uuesti keema tõusis, praadisin pannil 500g hakkliha, maitsestasin pipra ja soolaga. sibulat ei olnud, muidu oleks peeneks tükeldatud sibula ka koos lihaga pannilt läbi lasknud.
kui supp oli nüüd natuke keenud, nii et kapsad enamvähem pehmed, kallasin hakkliha potti. lasin uuesti keema tõusta.
keerasin tuld vähemaks ja segasin supi sisse kaks seda tavalist karpi Merevaiku (200g on need vist?). nüüd ei tohi enam keema lasta, juust tuleb korralikult supi sisse segada. lõpuks lisada veel maitse järgi soola, kui on tunne, et on vaja, ning veidike värsket muskaatpähklit.
maitseroheline peale ja head isu 🙂
ja ikka on see seis, et mul on umbes kolm kuni viis asja, millest tahaks kirjutada, aga miskipärast ma lihtsalt ei võta seda aega, et need mõtted kirja panna.
ning õhtul, kui asjad, mida on vaja teha, on tehtud, siis lihtsalt logelengi niisama ja ei olegi tahtmist mingit seostatud juttu kirjutada. kuigi ma tean, et ka väsinuna ja hilisel ajal tuleb see mul täiesti veenvalt välja, kui ma vähegi tahan.
mulle tundus muide täitsa toredana eile naljana välja käidud idee, et ma võiksin minna näiteks Tartusse kokakursustele. palunväga, meelsasti, eriti päevases vormis. saaksin paar kuud mingitest igapäevastest kohustustest puhata. ma küll ei tea, mis sel juhul mu töö(de)st saaks. aga kuna tegu on mõttemänguga, siis see ei ole oluline, eksole?
tegelikult ma ei saa tõesti aru, kus ja mida ma olen valesti teinud, et ma tunnen aina enam ja enam, et ma olen kokk-koristaja-rahamasin ja ma ei jaksa lihtsalt seda kõike olla. võinoh, jaksan ju isegi (ega see ei võta ju päevas nii mitmeid tunde ka ega pole reeglina füüsiliselt västiav), aga ma ei taha. lõppeks käin ma üsna mitmel kohal tööl ka ja vahepeal võiks mõni päev veidi lihtsam olla ometi. ausalt, kasvõi kolm päeva juttis, kus ma ei pea mõtlema, et mida jälle süüa teha (küsimusele, et mida teha, ei saa enamasti miskit kuigi asjalikku vastust) ega lugematu arv kordi päevas nõusid pesema.
jajah, nõudepesumasin. ma tahaksin ise ka teada, kas ma loobun näiteks pottidest või taldrikutest või millest, et see masin kööki ära mahutada.
ning, mis teha, minu jaoks ei ole päris normaalne lahendus, kui kasvav ja trenniv poisslapsuke toitubki kolm päeva külmutatud pitsast, makaronidest ja pelmeenidest. ilmselt enamike jaoks oleks see täiesti okei lahendus küll. seega jääb ikka küsimus, kus ja mida ma olen valesti teinud? näiteks iseenda peas?
ah, mingid esimese maailma probleemid tegelikult. sest ilmselgelt meil on võimalus mitmekülgselt toituda ja mul on aega ise süüa teha ja ka nõude pesemiseks on aega.
ega selle jutu kõrvale muidugi muud pilti panna ei saa, kui üks toidutegemisepilt..
emake hellake mõtles, et ostab lapsele head-paremat. muuhulgas rändas poekotti ka karbike maasikaid, esimesed, mis sel aastal osta olen julgenud.
lapsuke valis välja ühe kenama, pesi ära, võttis esimese suutäie ja ütles, et teeme nii, et nüüd rohkem ei osta, enne kui oma maasikad tulema hakkavad. et need ei maitse ju.
proovisin ka ühe kaunitari ära. maitset oli vähem kui sügavkülmast võetud maasikamoosil (no külmal veel, noh, mitte sulatatul).
ei osta jah.
ma sain lapse käest võtta, et ise ma teen nii palju /süüa/, et ei ole vaikset laupäeva. et telligu pitsa ja rahu majas.
nomaeitea..
see veiserulaad olid vaja ära teha, ma homseks enam poleks julgend seda liha jätta, ja maksa pole ka kusagile lükata. ning munad said ka värvitud.
hommikul hakkasin kohvi jahvatama, aga veski keeldus koostööst. tegin nii lahti, kui sain, puhastasin ära, ei midagi. tükk aega ikka proovisin, ei midagi. õnneks on üks käsiveski ka, ketrasin siis sellega kohvi läbi ja panin saiad rösterisse. aeg läheb ja läheb, toimetan köögis, korraga meenuvad saiad. ma tean, et röster vahel jamab ja ei lükka üles, aga kõrbelõhna ka polnud. vaatan – röster puha külm.
pekki, siis sain aru, et probleem on mujal – röster ja veski on ühe pikenduse taga. selline lülitiga, aga lüliti punane tuli põles kenasti. lülitasin välja, võtsin pikenduse seinast, panin tagasi, lülitasin sisse ja kõik töötas taas.
munade värvimine oli ka trikiga. nimelt keegi levitas ühte lahedat söögivärvidega värvimise ideed, mida mõtlesin kuidagi kombineerida sibulakoortega. kui mul eile lõunal oli sibulakoori, noh, kahe muna jagu, siis õhtuks oli kingakarbitäis.
hommikul uurisin, kust toiduvärve saab ja leidsingi poest mingid värvilehed, 5tk pakis. lehed siis lehed.. tulen koju, teen paki lahti ja värvid on: kollane, punane, oranž, lilla, roheline. et ehk 4/5 sellised, mida saab ka sibulakoortest (mul oli punaste sibulate koori ka).
ning kui ma olin need lehed lauale jätnud ja korraks tuppa tulnud, siis tagasi minnes olid lehed põrandal ja roheline kadunud. peale väikest vaatlust leidsime rohelise kahes tükis ja läbinätsutatult põrandalt. kass.. et ehk ainus värv, mida võinuks kasutada, läks prügikasti.
munad said tehtud sibulakoorte, mustikate ja punakat tooni siidlipsuga. nii ongi.
pilt pole munadest, nagu arugi saada, vaid pahategijast.
nädalavahetus. jälle kuidagi nii, et kuigi järgmine nädal tuleb tihe, töiselt ja muidu, ootan ma juba tööpäevi.
kui eile oli veel suhteliselt rahulik, siis tänane on küll kuidagi lennanud.
laupäeva varasel pärastlõunal tuli äkk-kutse külla. tegelikult sünnipäevale. hilinemisega jõudsingi, sest mingit muud logistikat oli ees.
päeva kulinaaria oli krõbedaks praetud nahaga lõhefileetükid. vot pannil niimoodi ma ei olegi kala teinud, kummalisel kombel. aga tulemus on see, et teen veel. sest jube hea oli!
tänasesse jäi hommikune teistmoodi munaroog (nämma!), lapse sünnipäevapidu klassikaaslastega ja noh, ebaõnnestunud kevadrullid. neid tegin ka esimest korda ja inspiratsiooniks olid kodus olevad riisipaberi lehed. nii et tegin imelise täidise.. ja esimene rull läks aia taha sellega, et paber ei andnud korralikult rullima. okei, veest läbi ja andis.. rullisin mingi hulga valmis ning asusin frittima ja siis läk skõik aia taha. rullid kleepusid üksteise külge, panni külge, läksid katki ja üleüldse.
see oli muidugi paras hetk natuke lisa guugeldada ja leida, et tegu oli vietnami kevadrullide lehtedega ning need nimelt ei ole frititud rullid. tuju oli selleks ajaks kuskile kadunud, mul oli õnnestunus pool wokitäit kuuma õli pliidi kõrvale plärtsatada, viimast rulli välja koukida üritades ja nii sõime lihtsalt täidist tšillikastmega.
üks suur asi, mis täna veel tehtud sai, enne ja pärast pidu ja kevadrulle ja puha, oli see, et laps sai oma kirjutuslaua puhtaks, viis osa arvutiträna suurest toast sinna ja siis sai kogu see ‘tehnikaosakond’ siin ümber mööbeldatud. üle pika aja sai juhtmetest sotti (ning korralikult uuesti pandud, mingid asjad ära likvideeritud, midagi ümber tõstetud.. eks siin on natuke veel sortida pudipadi, aga tulemus on hetkel igatahes kena.
ning tegelikult ma olen üllatunud, et see niimoodi äkitselt tehtud sai. kuigi raamaturiiuliga oli sama asi.
leidsin, et mu paremal õlal on üks nukk ikka oluliselt rohkem püsti kui vasakul. et midagi ongi paigast ära. kiropraktik?
mul tiksub juba pikka aega (no ligi kaks nädalat) mõte, et kirjutaks. aga tegudeni pole jõudnud.
lühidalt öeldes on vahepeal üsna rahulikult kulgenud, midagi põrutavat toimunud ei ole.
kasside abil koristasin oma raamaturiiulit:
lihtsalt ma käin päris palju raamatukogus ja ei näe mõtet, et kõik raamatud peaksid omal riiulis olemas olema. sain tõesti riiulise ja sellega kuidagimoodi kogu tuppa õhku juurde:
hästi lahe oli see, et üleliigsed raamatud viidi mu juurest ära. olgu, üks väike kastike ootab veel ärasaatmist, aga see on ka ainus, millega ma ise tegelema pean.
samuti kasside abil sain üle tüki aja ühe tooli korda:
selle tooli (ja veel paar, mis siin ootavad) probleem oli puitosas. kuni asi puudutab sadulsepatöid, tulen ma toime. puitosaga pole mul õieti vahendeid ega ruumi. ega seegi sai korda välise abiga (ja ma ei pea silmas ainult kasse).
enne jõule tegime emmega natuke vorste:
kuigi algul tundus, et vere saamine on probleem, läks sellega lõpuks vägagi hästi. osa andsin edasi. sest sel aastal me suurt vorstitegu ei teinud.
üks hullu logistika päev oli ka, kusjuures minust sõltus seal vähe. aga lõpuks said kõik lihad-vorstid-singid-linnud sinna, kuhu vaja. kas siis minu juurde või minu juurest ära.
jõuluõhtuks oli toas kuusk ja midagi kuuse all:
siinkohal, jajah, eelmise nädala ainsad kapsad olid võis praetud rooskapsad ja seapraadi ka ei peaaegu et ei olnud. jõuluõhtul oli üldse ainult külmlaud. ei mingit söömaorgiat.
no ja õues on ka käidud. nii linnast väljas:
kui ka linnas:
lumest rääkides on mul hea meel, et lõpuks mingi enam-vähem lumi tulnud on; kurb aga, et juba umbes homme sulale kisub.
mõned külaskäigud ühte- ja teistpidi. sõbrad ja veelkord sõbrad. laps ja kassid ja palju mandariine.
mul on viimasel ajal mingid imelikud söögiprobleemid. no näiteks, nagu näha, pole ma siingi ammu söögist kirjutanud. et ma teen süüa küll, aga ei midagi vapustavat. lihtsalt hädapärast midagi.
kusjuures ma loen ka mingeid retsepte ja panen vasakule, kuid miskipärast teen ikka mingeid igavaid turvalisi toite. isegi mitte et ma neid tahaksin väga. pigem lihtsalt, et oleks söök.
või et nagu hetkelgi istun hommikusöögilauas ja mõtlen, et mida siis võtta. soolasiiasai kuidagi ei isuta lihtsalt; singileib tundub kuiv ja ka ei isuta; juustusai oleks ehk mõte, kui tomatit oleks, ilma on ka kuiv; munaga midagi ette võtta ei viitsi ja tegelikult ükski munaroog hetkes ei isuta ka ning nende kõrvale võiks samuti salat olla; õhtust jäänud külmad kanatiivad tunduvad hommikuks liiga suure närimisena.. isegi kook tundub kuidagi mõttetu. kapp süüa täis, aga midagi ei taha. puder pole mu jaoks miskipärast lahendus, sellega on mingid oma teemad, nt taldrikutäie pudruga läheb kõht pärast kiiremini tühjaks miskipärast kui kahe võikuga.
ja mul tõesti ei ole mingit toidufoobiat ega allavõtmise mõtet. ma söön ju ometi päris korralikult. paar korda nädalas isegi mingi asi isutab (nagu eile kanatiivad, millest ma lõpuks sõin ehk veerandi ostetud kogusest, sest isu läks üle ja rohkem ei jaksanud..).
lihtsalt mingi imelik error..
mulle ei meeldi pannkooke praadida, kuigi vahel neid süüa on täitsa hea. õnneks on kodune tööjaotus selline, et mina teen vaid taigna.
ja metsmaasika toormoos sügavkülmast koos jätsi ja šokolaadiga on pannukate peal imeline 🙂
täiesti jube, ma saan ise ka aru, et KOLM postitust päevas ei ole normaalne, aga no vabandage mind.. ma luban, et lähitulevikus tulevad mõned postitusevabad päevad.. või no peaaegu. pole parata, et mul on hetkel nii palju öelda.
lihtsalt ma jõudsin täna selleni, et ma olen viimase paari nädala jooksul käinud ilmselgelt liiga palju linna peal lõunal. no kuidagi on kujunenud noh. vahepeal ei olnud kuude kaupa sellist asja. ning ma nüüd võtan vabaduse midagi arvata nende kogemuste kohta.
tegelikult lühidalt ütlen kohe ära: lõunapakkumise hind ja toit (suurus, kvaliteet) ei ole üldse omavahel kuidagi seotud.
alustama pean aga sellest, et ma võtan täiesti isikliku solvanguna seda, et Park Inn pani Novelli kinni ja nüüd on seal mingisugune suvaline grill. igatahes väga teistsugune, kui Novell. mitte, et Novell oleks nüüd olnud linna parim koht, aga mulle meeldis seal lõunal käia, sest oli üks lähimaid kohti, kus sai restoranitoidu lõunaprea hinnaga. ja head kokteilid olid neil ka, sh alkoholivabad. viimane kord küll oli teenindus juba alla käinud, aga umbes paar nädalat hiljem oli koht kinni ka. ilmselgelt nad enam ei pingutanud..
Chicago päevapraed on mulle ka meeldinud. kui nad just pastat ei paku (ma ei ole pastasõber ja söön seda väga harva, see jahu on kuidagi jõle raske kõhus, veel hullem, kui kartul, mida ma söön ka vähe). hind ei tapa sellise koha sisse, lisaks on klaas vett/piima/keefiri tasuta.
viimati oli sealihafileerull. õigemini kaks rulli. piprakastme ja aedviljadega (kartulit ja uba oli näiteks, et ehk kartulit ei olnud palju ja see oli hea). ning tegu ei olnud lihtsalt rulli keeratud sealihaga, vaid see oli täidetud musta ploomi ja mingi pähklilise ja võib-olla millegagi veel. kõht sai täis enne, kui toit taldrikult otsa, aga järgi jätta ka ei raatsinud.
nämm.
Chicago 1933 seafileerull piprakastmes (pilt nende FB lehelt)
Neikidi päevapraad oli nats kallim, aga vähemalt sel päeval mannetum. valida oli pasta, pasta ja taimetoidu vahel (jättes kõrvale eelroad, millest ükski ei sisaldanud liha; aga ma olen ebaloodussõbralikult lihasööja ning kui ees on pikk päev, siis võiks mõni lihakilluke olla). teine pasta oli küll cous-cous, aga pasta seegi oma olemuselt.
minu taldrikus oli lisaks pastale veidi kanafileetükke ja ehk isegi terve tomati jagu päikesekuivatatud tomatit ka. mingi soust oli nagu ka, mitte nii palju, et taldrik seda täis oleks, aga vähemalt nii palju, et pasta ei olnud kuiv. portsjon oli paras, et minusugune saaks kõhu mitte liiga täis. hea oli teada, et pärast saab veel saiakesi 😛
peedi-cous-cous tähendas peedivees ülekeedetud cous-cousi (või oli neil mingi eriti suur sort?), sellega kaasnenud veisehautise kohta ma kommentaare ei kuulnud. aga ega seda palju just ei olnud.
vesi oli vähemalt hinna sees ja seda sai karahvinikaupa.
Stockmanni viies korrus, see kuulub nüüd ketti nimega Daily Special.
kui ma neid hindu nägin, pidin ma pikali kukkuma. st ma mäletan jah, et see on suhteliselt kallis koht, aga no kirjeldatutest on see kõige vähem restoran ja sarnaneb kõige rohkem sööklaga (päris-sööklateni me veel jõuame ka). aga mis ikka, aega väga pole ja võtame, mis on. et ehk kuhjan taldriku peale ühe seenetäidisega hakklihapalli (jaa, seal sees oli vist terve üks kuumutatud šampinjon, aga võib-olla ka pool), mõtlen, et lisandiks võtaks hautatud aedvilja, kuid kõrval on silt, et hinna sisse kuulub ÜKS lusikatäis hautatud aedvilja. oeh. võtan siis veidi ahjukartulit ka. ülejäänud taldikuosale püüan kuhjata hunniku salatit, aga kusagil on piir.
kaaslane võtab lõhe, mis on veel eurojagu kallim kui mu lihapall.
kõik joogid ning ka leib maksavad. arve tuleb üüratu. süüa on nagu sööklas..
olgu, tegelikult see ei olnud nagu see päris lõunapakkumine, aga ma juba arvasin midagi pasta kohta – selle oleks tõesti odavamalt saanud.
lauas arutame, kuidas Lätis oleks nagu söömine jm odavamaks läinud. et kaks latti lõuna eest maksta on ju ometi mittekallis. lõpuks jõuame järeldusele, et kunagi oli see kallis küll, lihtsalt meil on nüüd veel kallim.
võrdlusena toon siia veel paar söökla-tüüpi kohta.
Šveitsi majas on söögikoht nimega Harry kohvik. kui mind sinna poleks viidud, ei oleks osanud ise otsidagi. aga selgus, et täiesti tore koht on. päevapakkumised jäävad, noh, 35-50% odavamaks kui Stockmannis, taldrik ei ole palju väiksem, palju sa midagi sinna tõstad, ei olegi oluline. võib-olla tõesti, kui ma selle puhtalt liha täis laoks, nad teeks nägusid. joogid tuleb juurde osta, aga maksavad üllatavalt vähe. magus kraam on ka taskukohane. Stockmanni prae hinnaga saab end ümmarguseks söödud, et ehk praele lisaks veel juua, kohvi, saiakesi vms. ning leivaline on vabalt tasuta võtta.
meie oma maja kohvik on Harryst kallim, praed antakse ette ja ise saab iitsatada ainult seda, et ‘ma olen endiselt see, kes ei taha palju kartulit, oi, sellest piisab!’. ega salatit sellevõrra nüüd rohkem ei panda ja maksad ikka täishinna. joogid jms on kallimad kui Harrys. aga no mugavus, eksole, ei pea saapaid jalga ajama ega midagi. toit on üldiselt normaalne, leib tasuta. väike allahindlus ka oma maja töötajatele.
kui hinna ja kvaliteedi üle mõelda, siis kipuks küll pigem Chicagosse.. või Harrysse.. aga pole aega ega viitsimist ega võimalust alati.
ja ikka see Novell, no mismõttes nagu..
(tänud headele sõpradele, kes on aidanud selle jutukese valmimisele 🙂
