kuni lõunani olin ma valmis tänase päeva maha kandma. hommikune väike lootus läks varasel lõunal vett vedama ja mul oli au tunda, et elul pole minu jaoks apelsini varuks.
noh, hiljem tuli korrektsioon. kahe lõuna näol või midagi sellist. mõlemal omad väärtused. üks andis hea inimese ja kaelamassaazhi töö juures, teine ääretult meeldiva eksootilise kõhutäie.
et nüüd võib edasi elada. küll see apelsin ka tuleb. ilmselt on see umbes kahe sammu kaugusel nagu ikka. sest iga hea asi tulebki just siis, kui enam hullemaks minna ei saa.
umbes kell 8 õhtul: lõunane korrektsioon oli mingi viga mustris. õhtul läks kõik jälle hommikuse raja peale tagasi.
sees ja väljas
autoportree
elus, ikka elus
et siis tagasi igapäevases elus selleks korraks.
kurvastusega tõdesin, et kiires asjadepakkimise tuhinas olin oma trennitossud maha unustanud. ähh. olen siis sokkis täna, kuigi ma ei kujuta ette, kuida see välja kukub. a mõni on koguaeg.
2×2 lausega
nunnu näitus see eilne. kui nii saab öelda 🙂
aga nüüd mõnda aega levist väljas. vähem või rohkem.
ära taha teada..
et siis kuidagi parem on arvestada sellega, et vanad töötajad jooksevad laiali ja võtta uued kõrgema palgaga kui püüda vanu kinni hoida? ja hoida vanu töötajaid nende tööl igavesti, sisemist arengut mitte pakkudes? ee.. sest keegi peab ju töö ka ära tegema?
ma ei tahtnud seda teada. ma tean niigi. ammu. nüüd tean veel.
fotod..
töötlen, katalogiseerin ja üritan arhiveerida kahe ja poole aasta jooksul kogeunenud digipilte. oma meelest olen üsna tagasihoidlik pildistaja, aga neid ikka on. ja mul on tunne, et negatiividega oli ikka lihtsam. aga vbolla on see seepärast, et mul pole korralikult aega tegeleda isiklike piltide arhiveerimisega. ja nii nad nüüd on.
sest oma pilte ei pea ju kellelegi ootajale valmis tegema ja nendega on aega..
viimasel ajal pildistan üsna vähe. lausa kahjugi natuke. aga ma ei jaksa seda suurt ikka pidevalt kaasas vedada. samas, mingi aeg jaksasin küll ja ei virisend..
minevikupäev
tänaöistes unenägudes olid mingid inimesed minevikust. suvalised, kolleegid või ülemused. ma nagu läksin tööle kuskile, mis otsapidi allus ühele mu endisele töökohale ja ühel endiselt (mees)ülemusel oli kuidagi liigagi hea meel, et ma jälle tema alluvuses töötan. tjah.
trammis sõites tuli meelde elu enne last. et mis probleemid siis olid ja mille peale raha kulus ja üleüldse. kuidas on muutunud need majad ja kogu linn selle ajaga.
lõuna ajal vaatasin aknast välja. inimesed, bussid, trammid, autod, langev lumi. ja meenus paar muud seika kusagilt minevikust. rõõmsad hetked, nukrad hetked. foto lapsest minu süles veebruari pärastlõuna soojas valguses. ja veel muud. ja veel kibenukrat muud.
mõnes päevas on rohkem minevikku kui olevikku või tulevikku.
kergelt uimane pea on viimaste päevade kohustuslik koostisosa.
pühapäev väljas ja sees
selline kena ilm, kuigi külm. sai lapsele presidendi kodu näidatud. ta natuke pelgas seal ees, aga sõdurite soojendusmarssi vaatas küll huviga.
pärast vanalinnas tuli mõte Texasest läbi käia. jaa, see registrimärk ongi nüüd üleval. see mille sinnasattumises on minul ja sügisel külas olnud Bobil oma osa. see Texase oma.
ning laps saigi oma söögi tasuta, nagu menüüs kirjas. täitsa uskumatu meie riigis tegelikult.
ahjaa, ja Bob sai tasuta USA kõne ka tookord kätte 🙂
