15. mai
väljas sajab peaaegu et sooja vihma. veidi jahe on, et kleidi ja paljaste varvastega seda nautida – aga vähemalt pole see enam mingi külm vihm. see lõhnab kevade järele. annab lootust.
kuigi tegelikult on vihm alati veidi hall ja nukker.
on neid hetki, mil ma ei taha olla täiskasvanu.
veel üks..
pigem siiski vanasõna:
sõpra tuntakse hädas 🙂
tähelepanek
olulistes asjades oleme me üksi.
tahame või ei taha.
suitsujuustu-tüümianitäidisega kanafilee valgeveiniananassiga
Sedakorda kiirelt maitsev kraam.
Ürdivatsane kõõrutis, kus ka suti suitsujuustu sees on.
4 kanafileed
punt värsket tüümiani
4 küüslauguküünt
meresool, must pipar
4 viilu suitsutet kadakajuustu
purk tükeldet konservananassi
pool klaasi kuiva valget veini
jupike võid
oliivõli
Fileedelt naksatakse är’ too pehme kõhualune lihasiil. Kahe naisenäpu jämeduse noaga tehakse jämedamast otsast sisselõige tipu poole ja laiendatakse, kuni saab.
Tüümian ja küüslauk hakatakse koos ülipeeneks ja segatakse tsimaru soolaga. See segu topitakse filee sisselõikesse ja supsatakse sinna ka juustuviil. Võileivatikuga ots kinni.
Grillpannile võijups ja õlisorts, fileed praadida mõlemalt poolt keskmisel tulel nii 8-10 minti, et juust är’ sulaks. Pipar ja sool ka mõlemale küljele puistata.
Valmis fileed vaagnale, pannile praeleemesse ananassitükid, tiba särrata lasta, siis valge vein noile kaela ja pisuke hau. Vaagnale see ananass fileede manu.
Safraniriis. Vein: tempranillo.
Volks
soojuseta
kui kuuma veega võib dushi all olla?
ma muudkui keerasin soojemaks ja soojemaks, aga ikka tundus jahe. lasin tükk aega veel endast üle voolata. lõpuks sai kell palju.
ma mäletan, ma tegin seda ka siis, kui poiss oli väike ja magas pooltunni kaupa. ma ei jõudnud vanni. ma jõudsin tulikuuma dushi alla.
sest muidu oli jahe.
subjektiivsus
täiesti inimlik on, et me kõik püüame oma juttu veidike kaunistada enda kasuks. keegi ei suuda olla asjades, mis puudutavad teda ennast, objektiivne. või, siis üleüldse on objektiivne olla väga raske. me kogemused kallutavad meid.
aga eriti endasse puutuvaid asju lahates-rääkides-mõeldes oleme me subjektiivsed. fakt. kuiväga ka püüda olla objektiivne, see ei õnnestu.
tihti on põhjuseks väline mõju – me püüame kuulajatele jätta endast veidi parema mulje, kui oleks objektiivne tõde. mul on tunne, et tihti on see alateadvuslik.
teadlik kaunistamine on juba otsene manipuleerimine kuulajatega.
eriti hästi on see tajuda siis, kui mingi minusse puutuva situatsiooni teine osapool räägib situatsioonist kolmandatele, seejuures mõningaid fakte üsna moonutades. sellel tasemel, et see ei saa olla erinevate tõlgenduste küsimus. muidugi moonutab ta neid enda poole. ja mina lihtsalt jälgin ja muigan ja saan isegi inimlikult aru, miks ta seda teeb.
ja samas ma ei saa sellest aru. eriti kui situatsioon on minu jaoks kauges minevikus ja suhteliselt vähetähtis.
aga prioriteedid ja asjade tähtsustamised on erinevad. minu jaoks vähetähtis võis teise jaoks olla päris oluline mingil põhjusel.
P.S. siin on vähem mu isiklikku elu sees kui võiks arvata
mojito
popp kokteil viimasel ajal – aga seda väärt.
igal pool see ei ole hea, naljakas. muide, väike mittetraditsiooniline mojito-soovitus: club Angeli jõhvikamojito. nämm.
eile ostsin valge rummi ära.
60ml valget Kuuba rummi
1 laim või 40ml laimimahla
1tl (muscovado)suhkrut
4 piparmündilehte
soodavett
jääd
pane tassi mündilehed ja suhkur, purusta mündilehed.
täida klaas purustatud jääga, lisa rumm ja laimimahl.
sega, lõpuks lisa veidi soodavett.
kaunista piparmündioksaga.
