nädala algus pole lubav.
õhk on nii paks täna. kontoris. mitte füüsiliselt.
mina olen olnud suhteliselt vaikne ja tagasihoidlik. no ei jaksa lõpmatult võidelda tuuleveskitega. küll aga võttis sõna üks teine vana kolleeg, kes peale pikka puhkust naases. nagunii määritakse tallegi varsti seitse surmapattu kaela, nagu mullegi viimasel ajal.
ausõna, mulle ei meeldi tööasju siin kirjutada. aga ma ei suuda kõiki neid pingeid enda sees ka hoida.
eriti, kui niigi on tunne, et pingete kogusumma on üle taluvuspiiri.
õues on mõnus, soe ja õhurikas.
aga isegi seal ei saa kõike, mida tahaks.
maandumine
ma tahaksin nagu midagi kirjutada, aga seest pole mitte midagi tulemas.
väsinud kibe tühjus.
——
kukkudes ei tahakski ta ju enam käppadele maanduda, aga refleksid töötavad laitmatult. viimasel hetkel on siiski käpad need, mis esimestena maad puudutavad.
seega on mõni elu ikka alles veel?
elegantne sirutus, ja vaiksel libiseval sammul kaob ta nurga taha. sa ei tea, kas sa näed teda veel kunagi või ei.
just nüüd, kui sa tegelikult tahaksid ta kinni püüda ja omale tuppa viia.
tema ei oota sinu järele, kui ta enam ei taha. sul oli üksainus võimalus.
tuul
Radissoni ees tänavat ületades oli korra tunne, et selle rohelise tulega üle tee ei jõua. ma pole nii tugevat vastutuult ammu kogenud :O
tõesti oli tunne, et triikraud võiks taskus olla. ja ma ei ole mingi kärbeskaallane!
piletid trammis ja mitte ainult
eile nägin trammis esimest korda sõidupileti hindade juures ka ingliskeelset sõna: ‘ticket’
.. ja jäin mõtlema.
igas trammis on see silt erinev. mõnel prinditud, mõnel käsitsi kirjutatud, mõnel pole üldse. et kas siis Tallinna trammi- ja trollibussikoondis ei ole suutnud teha mingit ühtset silti? mul ei tule praegu ette, kuidas ja kas see on trollides ja nt bussideski. ega vist väga ei olegi. või kui, siis eesti keeles ainult, eks?
selline tunne, et trükiks neile välja hulga ühesuguseid silte ja viiks koondisesse. hea tahte avaldusena. sest eriti meie tihti võõrkeeli mitterääkivate juhtidega on turistidel see suhtlus ilmselt tõeline nuhtlus. kuigi, Hispaanias saime maaliinibussis ise ka käte-jalgade ja kolme hispaaniakeelse sõnaga hakkama 🙂
rääkimata sellest, et on vahe, kas komposteerid tavalise komposti või elektroonilisega. viimasega on tegu tunnipiletiga. putkast ostes on see kallim, aga tuleb ikka seal komposteerida. juhilt ostetu peaks toimima ju tunnipiletina igal juhul? aga no kuna on mitut tüüpi kompostreid ja see elektrooniline tahab pileti sisestamist vasakust servast (aga no ei tule ju selle peale normaalne inimene, et pilet tuleb just ühest servast sisse torgata!), siis tihti minnaksegi tavalise juurde.
üleüldse on meil piletisüsteem ajast ja arust ju.
kui mul ‘meeriklane külas oli ja tema 10-päeva kaart otsa sai, siis ta ostis viimaseks päevaks ikkagi 24h kaardi – sest leidis, et see on lihtsam, kui koguaeg seda komposteerimist teha.
kolimishala
see tööl kolimine on tüütu. keskeltläbi tuleb seda ette umbes kord aastas. keskeltläbi olen ma veel kergelt pääsenud, st olen näiteks puhkustel olnud sel ajal. aga ikkagi. ma ei saa sellest aru, et miks. muidugi pole me ainsad maja peal, ekda pidevalt ümber tõstetakse.
igal juhul ei suuda ma täna eesootavat kolimist endale meeldivaks mõelda.
veider kliima
ma elan nagu mingis teises kliimavööndis.
eile õhtul tuli mustakalt sõbranna, kes leidis, et meie kandis on märksa jahedam kui neil. hiljem linnas käies tabasin ise ka, et linnas oli tõesti soojem.
täna oli seesama efekt. linnas trammist maha astudes tundus, et mul on liiga palju riideid seljas. kodust väljudes oli pigem jahe..
aga vihm on ilmselt üle linna.
õhtune filmiidee
täna õhtul on ETV-s jälle üks ilmselt päris vaadatav asi: ‘päev ilma latiinodeta‘. igal juhul kirjeldus on päris intrigeeriv. selge see, et sisuliselt on tegu nö ulmedokumentaaliga, aga need on vahel täitsa vahvad.
kell 22.10.
filmi ametlik kodukas ka 🙂
kell 22.04
hea tibi, ma ajasin päevad sassi! see film on ikka homme, teisipäeval 🙂
sirelid akna all
mu lapsepõlve kodumaja akende all kasvasid sirelid. tegelikult kuulusid need naabermaja juurde, aga majade vahe on väike ja oksad ulatusid aknani, mille all oli mu kirjutuslaud.
kastan nende vahel oli veel üsna väike.
ma ootasin alati, millal need hakkavad õitsema – esmalt kastan, siis sirelid. veidi peale võililleaega.
see on kevade kõige ilusam aeg juba sellest saati.
naabermaja ukse all oli vana sirel, mille üks alumine oks oli peaaegu horisontaalne. seal me istusime põõsa varjus ja mängisime. ega see väga põõsa sees olnudki, aga mõnus oli olla ümbritsetud rohelistest lehtedest ja sireliõite lõhnast.
kevadised hullutavad lõhnad, ebamaised, endasse haaravad, unustama sundivad. värsked ja kirkad. mitte nagu augustikuised küpsed ja sügavad, endas öö pimedust ja tähtede sära kandvad lõhnad.
ma näen neid maju ikka ja jälle. sirelid võeti maha juba aastaid tagasi, üks väike osa vaid jäi. kastan on alles ja kasvab.
elu käib oma spiraali.