et kui fotokala külalised on kutsutud kella kuueks, siis alati on esimene KaRahh, sõltumata sellest, millal ta jõuab 😛
praeguseks pole veel keegi jõudnud.
mina see-eest jõudsin hädavajaliku ära koristada ja 2kg pelmeene on ka külmas ootel. vot.
keegi võiks juba tulla!
kaks kärbest ühe hoobiga.
RM pole tahtnud eriti üksi koju jääda, ka mitte selleks pooltunniks, kui poes käin. mingi aeg jäi, aga nüüd pole jälle tahtnud.
ühel päeval ajasime juttu, et vahel ikka on vaja ja kuidas siis saab. ta ei ütle ka, et miks ta ei taha jääda või mida kardab.
igal juhul saime kokkuleppele, et tekitan talle telefoni kiirvalikuklahvi, oma moblanumbrile siis. et saab mulle lihtsalt helistada, kui midagi on. lisaks sai talle paberile minu moblanumber ka kirja ning ta proovis vaimustunult seda.
aga kui ta siis veidiks üksi jäi, polnudki põhjust helistada.
telefonidega pole ta üldse siiani suur sõber olnud.
nüüd julgeb helistada ja üksi jääda.
ajab tigedaks küll, kui töö eeltingimused on puudulikud
kohutav on teha tööd, kui mul on puudulikud algandmed ja informatsioon. palju on selliseid asju, mida ei oskagi uurida ja milledest peaks uusi töötajaid informeerima.
lõpuks ongi minu vastutusalades olevate projektide juures mingid asjad ripakil ning ei toimu nii, nagu peaks.
sest puudub alginfo või on see poolik ja ma isegi ei oska küsida. sest kusagilt on ikka mulje, et kõik toimib ja kõik teised teavad asjadest. tühjagi.
ning siis see vastutuse jagamine. kui mingi asi on minu vastutusalas, siis mulle ei meeldi, kui toimetatakse omasoodu ja mind sellest informeerimata. aru pean pärast mina andma – aga mind isegi ei informeerita osadest üsna olulistest asjadest selle juures.
mõne asja kuulen hoopis teise asjaosalise poole käest.
brr.
organisatsioonikultuur on üsna oluline meeldiva töökeskkonna loomisel. lisaks sellele, et kaastöötajad jm kellega kokku puutun, on lihtsalt toredad ja meeldivad inimesed.
kaitsetu
vahel lihtsalt kaob olemine kuidagi ära.
täiesti ootamatult ja eimillestki.
energia voolab korraga välja ja maailmast enda ümber ei taha suurt midagi teada. poed raamatuga nurka ja jäädki otsima mugavat lugemisasendit. kõik väljastpoolt tulev ärritab, aga energiat pole sellekski, et seda välja näidata.
võõrad mured, mis poevad rohkem ligi, kui peaks. võõrad mured, mis tegelikult otsapidi haakuvad su enda muredega ja peegelduvad. sellistel hetkedel pole nende jaoks jõudu, aga ignoreerida ka ei suuda.
kohendad lapse tekki ja üritad end veel korra kõigest välja lükata.
kõikehõlmav väsimus ja ei tunnista endalegi, et tegelikult tahad vaid soojust ja kaitsust ja kindlust. seda, mis on hetkeks kadunud ja millede olemasolu muidu ei panegi tähele.
asjad liiguvad, mina mitte :P
mul oli kuri plaan olla täna hästi asjalik ja teha nii mõndagi, aga hommikune projekti reaaltöö võttis füüsiliselt üsna läbi. kuigi sellega sai suurem osa päeva plaanidest tehtud ka. no mõtlesin jah, et siis lähen istun sellel ‘päris’tööl ka, aga kuna aega läks nii palju, siis jäi ära. õnneks polnud mul ka siduvaid kohustusi sinna minna.
selle asemel käisime Bazaris lõunal ja nüüd võtan ja puhkan veidi. siis saab õhtupoole jälle asjalik olla.
võeh, vanainime, väsin lõunaks ära!
kuigi muidugi, viieks lähen lasteaeda ja siis vaatame RM-iga selle tantsutrenni üle, mis neil seal nüüd olema hakkab.
mul on täitsa kahju, et eelmise aasta treener nendega tegeleda ei saa. see oli selline lahe poistetrenn ja mind üllatas, kuidas seal ikkagi mingi distsipliin ka saavutati.
aga veidi aega tantsu pole ka paha. rütm ja koordinatsioon kulub ikka ära.
tantsust. homme on jälle trenn ja no mu ajakava ei luba jätkata. niuc!
üleüldse on viimasel ajal tunne, et jazztants kisub rohkem. samas Tanja on jälle nii lahe treener. no ma kohe ei tea. ja aeg ka. õhtuti ma ei saa ju, RM. päeval nagu saaks, aga mul on liiga palju kohustusi. samas on liikumine jube hea.
nojah. vaatab.
veel kord jäätmetest, kurjalt
eile õhtuks oli see prügiteema ikka väga ära tüüdanud juba. lehed jahuvad takkaotsa. peamine, et ikka pole informeeritud.
jäätmeseadus võeti vastu aastal 2004. tegelikult hakkas sellest aastast täiendavalt kehtima vaid biokonteineri nõue rohkem kui 10 korteriga maja juures ning see, et sorteerimata prügi võidakse mitte vastu võtta ning selle eest võidakse nõuda topelttasu.
pakendikonteinerid on mööda Eestit laiali juba ammu ja neid on pidevalt juurde tulnud (Eesti Taaskasutusorganisatsiooni ning Pakendiringluse omasid). nõuded pakenditele seal sees ei ole muutunud. vanapaberit-pappi korjatakse eraldi ka juba paar aastat. märgistatud taarat korjab eraldi küll vist iga arukas inimene.
räägitakse, et pole teavitatud. ma olen saanud läbi aastate vägagi erinevaid infomaterjale, küll jäätmekäitlusfirma, küll linna(osa)valitsuse poolt.
lisaks enamik nendest, kelle hädaldamine jõuab kusagile, ei ole tädi Maalid metsa taga külas, kellel käib ainult üks ajaleht, hea juhul. internetis on neid jäätmejuhiseid olnud kogu aeg saada. igas omavalitsuses on inimene, kes vastutab keskkonnateemade eest ja kes peaks ka oskama põhiküsimustele vastata ning edasi suunata. prügiveofirmad oskavad kindlasti juhendada, kui nende poole pöörduda. Eesti Taaskasutusorganisatsioon on näiteks koolides üsna pidevalt käinud rääkimas pakenditest ja nende kogumisest.
kusagil lugesin võrdlust, et näe, Schengeniga liitumise eel anti küll mingid voldikud välja ja igaühe postkasti. et nüüd prügiga ei saa. mina ei saanud ühtegi Schengeni voldikut (ja mida see Schengen mu jaoks muudab peale selle, et eesti ja läti poolel ei kontrollita passe enam? mujal euroopas seda nagunii eriti ei tehtud siianigi.). küll aga on seda jäätmeinfot mulle tulnud.
lõppeks viskan mina ka suure osa postkasti tulnud pabereid kohe vanapaberikasti ära, küllap on vahel seal ka mõni voldik.
ja ausõna, ma ei loe ajaviiteks jäätmeseadust.
muide, postimehe online-intervjuu on päris naljakas. seal küsitakse ikka päris absurdseid asju vihaga. ja kohati jääb tunne, et inimesed ongi eile kuu pealt kukkunud. vabandust. halvustamine ei ole ilus.
aga põrkasin minagi oma seletustes kohati täiesti absurdsete väidete vastu. lõpuks ma ei saagi näiteks aru, mispoolest erineb tühi piimapakk sellest tassist, kust ma piima jõin, et neid ei kõlba koos läbi loputada? (veekulu on teema, nõus).
asjade kulg
tööarvutist olen enamiku oma pilte ära koristand ja nii pole siia jälle pilti panna. jääb jutt.
see külm ilm on näonahale kohutav. ega ma eriti ei hoolda ka, kuigi minu vanuses peaks juba. aga see nõuab aega! mõtled küll, et mis see korra siuh üle näo tõmmata pole kreemi, aga see meenub alati siis, kui oled juba voodis või toast väljas.
või siis praegu. tore, et tööl sahtlis on ka purgike pädeva kreemiga.
asjad vonklevad ja sujuvad tasapisi. mitte kõik ja mitte korraga, aga nüüd on iga päev midagi kasulikku ära tehtud. nagu ennegi räägitud – kui aeg peale surub, siis saab tehtud mis vaja.
kuigi ikkagi tõusevad juuksed vahepeal peas püsti ja tahaks natuke karjuda.
sest näiteks koolitöö ei suju kuidagi. ühistöö. ma olen juba paar korda pushind teisi ja saanud peaaegu et null tagasisidet. ürita veel demokraatlik olla, kohe jagan lihtsalt ülesanded laiali ja nii ongi. ei jää, et igaüks teeb omale meeldivama osa. sest noh, nii pole ju võimalik.
rahalaeva ootan ka. mingid rahad peaksid tulema ja mul on neid hädasti vaja. mingid oleksid pidanud juba natuke aega tagasi tulema – aga kuna need on projektirahad ja rahastajalt pole neid saadud, siis pole mina ka saanud. bäh.
põhjus, miks on paha töötada ainult projektide peal ja miks mul on need ülejäänud töökohad.
prügisorteerimisest on ka eile-täna igal pool jube palju juttu olnud. erinevatest aspektidest. ma enam ei kipu seda kommenteerima. küll kujuneb.