ma pean mingi harjumuse tekitama, et ikka taas tihemini siia kirjutada. hetkeks on kogunenud nii palju elamusi ja mõtteid ja muljeid, et tekib umbes selline jõuetuse tunne, nagu, näiteks, kui elamine on tükk aega koristamata ja siis vaatad ja selmet alustada kusagilt nurgast. hoopis istud jõuetult diivanile ja.. võtad raamatu või midagi.
aga olgu, ega asi ei parane, kui ise midagi ei muuda.
et kirjutan siis, näiteks, nädalavahetustest.

mul siin ühe sõbraga on juba paar nädalat mingi tekiilaõhtu plaan, nädalavahetusel muidugi, aga kuidagi ei kipu õnnestuma. üldiselt mul ei ole ju nädalavahetusteks plaane, kuid siis täituvad need päevad nii ära, et kohe on. ikka nii, et ootan esmaspäeva, et saaks tööle ja veidi rahu.

üle-eelmise nädala laupäeval, see on siis üheksa päeva tagasi, juhtus nii, et pool päeva kulus purjetamisvõistlustel. võistlused küll katkestati, sest tuul kadus ära, aga merel loksumiseks oli täiesti ilus ilm. aina tuuletum ja päikesepoolsel küljel soe.
muidugi tähendas see, et hommikul ei saanud magada, sest sadamas pidi olema tükk aega varem ja enne seda oli veel paar asjatamist.
merelt maas oli veel jahtklubi hooaja lõpetamine, tähendab, kapsasupp ja lühike kõne.
päris lustakas ettevõtmine ja ma ei pidanud isegi nõusid pesema ega kambüüsis toimetama.

pühapäev viis Naissaarele. peab ju ometi kasutama juhust, kui on iseminekuvõimalus käes. sai isegi inimesi kampa kutsutud, aga hommikuks pudisesid kõik ära ja liikusime neljase pundiga ning mitte väga hommikul.
selle Naissaarega oli veel see eellugu, et otsisin siis netist sadama hinnakirja ja sain mingi Saarte Liinide pika ja keerulise dokumendi, kust üritasin kokku panna, et mis see mõni tund seismist siis seal sadamas maksma läheks. igatahes tulemus oli see, et küsiti umbes kaks korda vähem, kui mina arvasin, ning 2-eurost turistitasu ka ei võetud, et see on kommertsalustelt ainult. muidugi on kohe küsimus, kust läheb see piir täpselt.. (jah, lihtne, kui teenid raha, oled kommerts; aga ma näen ju mujal, et see ei ole sugugi nii lihtne, kui tundub).
pühapäeva hommikul otsisin netist veel Naissaare kaarti ka ja printisin kaks versiooni välja. miinus: kummalgi (ega ühelgi, mis ma kiiruga leidsin) ei olnud teede pikkusi peal. mõõtkava nagu oli, aga minu meelest oli see ka ekslik. aga vähemalt oli kaart – niimoodi on palju parem ettekujutus kui telefonigepsu või/ja -kaardiga. (autos peab ka alati paberkaart olema ju, elementaarne).
niisiis, varasel pärastlõunal jõudsime kohale ja kulgesime miiniladude suunast, sealt läänekaldale Mädasadamasse ning seejärel lõuna suunas. läbi Lõunaküla Männiku küla alla ja sealt mere äärde ja piki mereäärt sadamasse tagasi. Endomondo luges kokku ligi 13km ja nelja tunni kanti – ma ei lülitanud peatuste ajal seisma, pärast unub uuesti sisse lükata.
üks laps oli natuke rohkem hädas, teine veidi vähem.
erinevalt linnast oli ilm peamiselt päikseline ja mõnus. kui ma nägin hiljem pühapäeavseid udu- ja pilvepilte, leidsin, et olime õiges kohas. eks pilved mandri kohal olid näha ka.
tagasi jõudsime peale päikeseloojangut.
täiesti juhuslikult, nagu selgus, oli samal päeval samal saarel ka Looduse Omnibussi väljasõit..

see viimane laupäev nüüd kujunes eriti ettearvamatult.
nimelt oli plaan käia korraks Paldiskis (oli asja, noh) ja korraks Keila muuseumist läbi. ütlen kohe ära, et muuseumi ei jõudnudki..
kui Paldiskis vajalikud asjad tehtud, põrutasime esimese hooga Muula mägedesse. püüdsin tabada bastionide süsteemi, aga ikka jäid mu jaoks arusaamatuteks vallideks ainult. lahedaim elamus sealt oli parv siidisabasid.
iseenesest oli plaanvaadata tuulikuid ja käia ära majaka juures, kuid noh, tuulikute all pöörasime ikkagi Leetse poole.. ja korraga, kusagil selle RMK platsi kohal (no mitte seal all noh, vaid veidi mandri pool ja panga peal) avastasime, et kell on umbes miljon ja kõht on jube tühi ja isegi Paldiskis ei tulnud pähe mõtet, et ostaks mõne piruka kaasa.
nojah, seiklesime (mitte just väga kiirustades) suurele teele tagasi ja Kloogaranna ristis otsustasime, et ei lähe Keilasse sööma, vaid et Laulasmaal on ju hulk kohti. muuseumi jaoks oli juba vähe aega.
niisiis, see Ott&Matilda oli reserveeritud. spa parkla ajas üle, nii et kahtlustasime, et lisaks veekeskusele on ka kohvik ülerahvastatud (restoranikõlbulikku riietust ei olnud). Rescent või misse on.. sinna ma keeldusin minemast, viimati oli see paras söökla ja ma tahtsin midagi head. selle kõrval see uus koht oli talveks kinni. põrutasime Lohusallu, kus sadama kõrts oli lahti – aga tüdruk võttis just tellimust umbes kümneselt grupilt ja kui leti äärde jõudis, ohkas ja teatas, et toitudega läheb vähemalt pool tundi või pigem kauem.
niisiis – Laulasmaa Konsum.
ma konsumeerisin sealt ostetud tränist täpselt ühe juustupulga. ma tean ka, miks. ma olin oma ootused kuidagi kõrgeks ajanud, et sealkandis ikka saab head süüa. ja no siis ei saagi. selle peale muidugi ei tahtnud pirukat (ma söön üldse vähe pirukalisi), isegi juustupulk tundus natuke hapukas ja kuivast leivast ja vorstist ei tahtnud ka mõeldagi. vähmalt ma suutsin mitte viriseda 😛
koju jõudsime taas alles pea pimedas ja külmikus oli õnneks värsket roogitud lesta, millest sai kerge vaevaga hea toidu ja kõhu täis.

ah eile või?
eile oli sümboolselt rahulikum, pikim väljasõit oli Espaki poodi.