iivent, keiss ja muud sõnad

käisin täna ühel konverentsil. no selline seminaritüüpi üritus. mõned ettekanded, väike ekskursioon, lihtne lõuna, natuke tunnustusi.
ettekandjad erinevad, ettekanded nii ja naa.
aga mitte ettekannete kvaliteedist ei tahtnud ma rääkida, vaid kasutatud keelest.

mingil hetkel hakkasid ettekannetesse siginema sõnad nagu iivent (event), keiss (case), feil (fail), ambassador.. ja veel mõned otseselt ingliskeelsed sõnad. eesti publikule.
edasi tulid näiteks lühend nagu CVI, mis hoopis järgmise esinejal osutus company visual identity-ks, samas mitmes kohas jooksis see läbi kui visuaalne identiteet ja tegelikult lausa paar ettekandjat püüdsid seda kuidagi edasi defineerida.

novot, ja mina siis mõtlesin. selle ettekandja juures, kes neid väljamaakeelseid sõnu kõige rohkem kasutas, jäin mõtlema, et kui need kuulajad oma klientidele samamoodi räägiksid, ei saaks paljud ilmselt midagi aru. hea küll, see ettekanne oli seotud ka välisriikidega ning ilmselt projekti raames oli ka ingliskeelset suhtlust – kuid neid kõiki asju saab öelda ju eesti keeles, rääkides eestlastele. sündmus, juhtum, eksimus, saadik..

edasi aga tekkis mul nö narratiivi-sündroom, nagu ma seda nimetan.
et ehk kasutatakse mingeid keerulisemaid sõnu selmet kasutada lihtkeelseid sünonüüme. ah et miks narratiivi-sündroom? sest minu meelest on päris kummaline öelda jutustuse või loo kohta peenelt narratiiv, mis jätab mulje, nagu juttu oleks millesti peenemast ja rääkijagi targem inimene. ma ei tea..
mingil hetkel ma muide arvasingi, et selliselt rääkijad teevad seda mingi üleolekutunde pärast, aga nüüd olen ammu aru saanud, et nende jaoks see ongi normaalne rääkimisviis. mis sellest, et enamikele tundub see üsna ülespuhutud.

aga tagasi selle CVI juurde.
vanasti nimetati sellist asja stiiliraamatuks.

P.S. muidugi me võime vaielda, et narratiiv ei ole lihtsalt jutustus ja CVI ei ole päris sama, mis stiiliraamat. vot, sellest ma räägingi 😛

P.P.S. pildil puudub looga seos.. või siiski: mis on selle foto narratiiv?

virmalised441

odava palga ärimudel?

eile jäi mingis kontekstis (eiei, mitte Eesti Õhu) kõrvu taaskord jutt mingi asutuse sulgemisest ja et konkreetne, mitte-reatöölisest inimene (ehk siis mingi keskastme kontoritöötaja) jäi nüüd tööta. kusagilt tuli ka juttu stiilis, et tootmises üks inimene kolmest töötab korralikult, ülejäänud teevad kuidas juhtub ning seega ei suudeta lepinguid täita. kas ajaliselt või on kvaliteediprobleemid või midagi muud, ma ei tea. tellimusi pidi olema muidu küll ja küll, aga no ei saa töötada, sest inimesed ei tee tööd nii, nagu peaks. tellijad ei ole rahul.
aga jäin mina siis mõtlema, konkreetset ettevõte teadmata küll – et palju ikkagi see tavaline tootmisinimene siis ka palka saab ja palju see tegelikult teda motiveerib? kes arvab, et inimesed käivad tööl millegi muu kui palga pärast, need vist saavad tunduvalt üle eesti keskmise palka 🙂

muidugi on hirmus lihtne taandada sellele, et inimene peaks tööd tegema igal juhul korralikult. eks peakski, kui juba on selle palgaga tööle läinud. teisalt – ilmselt nad saavad palka, mis ikka ei motiveerigi seda tüüpi tööd väga hingest tegema. võinoh, ma tegelikult ei kujutagi väga hästi ette inimtüüpi, kes teeb liinitööd hingest. ometi ma usun, et on ka neid inimesi. kui lähtuda teemaalgusest, siis üks kolmest, mis ei ole üldse halb suhtarv.
küll aga saan ma väga hästi aru, et kui ei ole üldse tööd, varusid mitte (olgem ausalt, ka eesti keskmisest ei ole võimalik omale poole aasta varusid tekitada) ja pakutakse tööd, mis tundub jõukohane, mille logistika on hallatav ning mille eest saadava rahaga saad arved makstud ja heal juhul jääb söögirahagi, siis inimene läheb tööle. eriti, kui tal on vastutustunne ja pere (kus võib-olla teine töölkäiv liige, kui see olemas on, saab samuti enamvähem miinimumpalka). ning kui siis on paar kuud sellisel kohal töötatud ja näed, et sa võid ju pingutada ja olla korralik, aga siis saad sõimata, et tempot pole; kui tõstad tempot, leitakse, et kvaliteet pole see; üsna rutiinne on nagunii.. koju jõudes oled läbi nagu läti raha (ja veab, kui ei pea öövahetuses töötama). palgatõusu aga pole lootagi, sest tellimused tulevadki ju tänu sellele, et .. palgad on nagu on ja sealt tulenevalt saab pakkuda teenust odavalt. muidugi ei tähenda, et sama toote peaks odavalt kätte saama..

nojah, ja kui nüüd sellises kontekstis mingi ettevõte uksed kinni paneb, siis ma ei teagi, kas ohata, et taas töötuid juures või tunda rõõmu, et lõpuks ometi keegi sai aru, et selline odava töö ärimudel ei ole jätkusuutlik.
alati jääb muidugi ka see pool et on hulk inimesi, kes ei ole misiganes põhjusel suutelised mingit muud tööd tegema – kuid ka see ei ole mingi põhjus selliste odavvabrikute pidamiseks. firma pidamine ei ole ju, vähemalt enamasti, sotsiaalne ettevõtlus.

ahjaa, aru saamaks, miks sellise palgaga üldse töötatakse, peaks ise nii umbes vähemalt pool aastat mittemillestki (ehk õhust ja armastusest) elama. koos perega soovitatavalt.

P.S. tänan, mina olen oma töö ja palgaga rahul (kuigi paljude meelest ei ole see mingi palk ega asi) ja tean ka, kust ja kuidas see palk kujuneb ning palju firma minu palgale lisaks riigile raha maksab.

küülikuraguu aedviljadega veini-meesoustis

kuna tänane toit tuli välja liiga hea, siis panen kirja just seepärast, et teinekord sama üritada teha. üldiselt mul ei ole küll nende jänesetoitudega mingit jama – alati lakutakse pärast näppe.

mul on kusagile salvestatud paar küülikuretsepti ühest Malta kokaraamatust. seal süüakse (kuuldavasti) jänest päris palju, ometi on neid retsepte seal vaid mõni ja veidi ühesugused. inglise keel on seal raamatus ka täpselt niisugune, et ega ameeriklased vist sotti ei saaks. aga klassikalise briti inglise keele baasil (eriti, kui see ei ole emakeel), loeb need retseptid välja küll. alljärgnev on siiski minu mugandus ja kuigi ma kohati ilmselt kasutan sõna “jänes”, on see toit siiski tehtud kodujänesest ehk küülikust; metsjänes tahab ilmselt veidi pikemat lähenemist.

alustuseks tuleb jänes muidugi ära tükeldada. kuna loom on pisike, on see ka toorena üllatavalt lihtne. isegi selgroo õnnestub lihtsalt ära murda, kui liha on kõrvalt lahti lõigatud. jäsemed saab kaüsna lihtsalt küljest ära.
“vasakule” panin ära kõik koivad (koivaotsad muidugi jäid raguusse), nö sadula koosfileedega (tükeldasin karreeviiludeks ja ilmselt lähevad kunagi mingi salati lisandiks) ja kõhunahad (proovin nendest mingi rulaadi teha). nii et raguu jaoks olid siis koivaotsad, ribid, kõik selgrooga seotud tükid, kael. kaalult siis ehk kilo kanti, huupi pakkudes.

j2neseraguu7012

ca 1kg küüliku tükke, kontidega
3-4 porgandit, lõigatud diagnoaalis ketasteks
1 keskmine sibul, puhastatud ja lõigatud mitte väga väikesteks tükkideks
veidi külmutatud herneid
2-3spl õli
150ml punast kuiva veini
150ml tomatipüreed või paksu maitsestamata tomatimahla
100ml aedviljapuljongit
2-3 loorberilehte
6-8 tera vürtsi
1tl vahemerepärast või provanssaali ürdisegu
1,5spl mett
soola

võta suur pann, aseta tulele (kõrge kuumus) ja vala õli pannile. kui õli on soojenenud, aseta pannile jänesetükid, ühes kihis. kui ei mahu, jäta osad ootele. pruunista ühelt küljelt 3-5 minutit (sõltub pliidist ja pannist jms, vajadusel vaata ühte tükki korra), siis keera külge ja pruunista ka teine külg. kui kõik tükid ei mahu pannile, siis tõsta esimesed taldrikule (või ka haudepotti, kuiplaanid toidu lõpuni selles teha), lisa vajadusel veidi õli ja pruunista ülejäänud samamoodi. suurema panni puhul pane kõik jänesetükid pannile tagasi ja lükka ühte serva ning aseta pannile ka porgandi- ja sibulatükid, kui teed edasi haudepotis, siis läheb küülik haudepotti ning pannile sibulad-porgandid. kuumuta läbi. pannil tehes jätka samas, potis tehes vala porgand-sibul potti koos õliga pannilt ning aseta pott tulele.
nüüd lisa vein ja lase korraks keema. lisa tomatipüree, aedviljapuljong, loorberilehed, vürts ja ürdid. hauta vaiksel kuumusel minutit 30. lisa mesi ja hauta edasi. vahepeal võid segada ka.
nii 15-20 minuti pärast kalla pannile-potti herned (kogus vastavalt soovile) ja maitse järgi soola. kuumuta veel 5-10 minutit.

serveerisin koduse friikartuli ja värske salatiga 🙂

see päev..

vahel lihtsalt on selline päev..

see päev, kui hommikul ärgates on tunne, et magaks veel vähemalt paar tundi. see päev, mil ainuüksi kõikidele kohustustele mõtlemine võtab pea valutama. see päev, kui käid pooleteise tunni jooksul vähemalt kümme korda söökla ukse taga, et veenduda, et seal on veerandtunnine saba. see päev, kui lähed hobipoodi ja müüjaga suheldes selgub, et tegelikult on vaja osta midagi muud, mitte seda, mida algselt plaanisid – ning mis on oluliselt soodsam. see päev, kui oled kodust ära pea kaksteist tundi. see päev, mil koju saabudes on vaja räimi fileerida, saamaks head rooga – ning ei, ma ei tegele sellega iga päev, see võtab terve igaviku. see päev, mil kassid rõõmustavad, et on hea kala jääke. see päev, mil mingi hetk on tunne, et elamises on kaugelt liiga palju lihaveise liha. ja kassid rõõmustavad taas.

see päev, mil lõpuks, juba enne keskööd, saad diivanile istuda ja võtta veel hetk aega iseenda jaoks. ja süüdata küünlad.
ja mõelda, et on olnud tegus ja tore päev.

sygiselehed246

Äärelinna bluus

teatriskäigust saab varsti kaks nädalat. Ugala Äärelinna bluus.
etendus oma ütlemiste ja ütlematajätmistega. mõni tegevus, tundmus, mõte on pigem aimatav kui otseselt edasi antud. midagi, millest ei saa aru, kas see on reaalne või on hulluksminemise piiri peal või unenägu. mingid naermaajavad situatsioonid, mis tegelikult ei olegi naljakad.kummaliselt keriv pinge ka siis, kui nagu midagi otseselt pingettekitavat ei olnud. hea tekst? hea tõlge? hea lavastaja? head näitlejad?

korralikku arvustust saab lugeda Sirbist. minu täiendused: see unenäolisus oli minu poolt nähtud etenduses olemas. ning jah, Vabalaval töötas see kujundus vägagi.

ning muidugi:

linnakodanik ja linnaruumi arengud

mitte, et ma kogu linnaruumiga kursis oleksin, nii et tekst on peamiselt Põhja-Tallinna näitel. või siis meräärte näitel 🙂

igatahes, see uus Kalaranna tänav mulle meeldib. hetkel on selline suhteliselt vaikne (kuigi mitte igal ajal). samason karta, et linna poole liikumisel jääb varsti see fooritsükkel seal Põhja-Mere pst ristil lühikeseks.
see, et Kalaranna tänava teeääred tihedalt täis ehitatakse, mitte nii väga. kuigi ma saan aru, et kesklinna lähedal selliseid maa-alasid tühjana hoida tundub igale kinnisvarainimesele õudusunenäona. jääb üle loota, et linnahallist Noblessnerini ikka tuleb mingi kena, lai, roheline promenaad. Kalaranna liivariba ja nö rand võiks ka siiski säilida selle juures. oeh. kahtlane.
seda olen ka natuke mõelnud, et kui nüüd Noblessnerisse elurajoon ehitatakse (mis on ju hea areng minu meelest), siis kuidas sealt Kalaranna tänavalt Noblessnerisse saab – aga ju vist siis mööda seda hetkel mitteolemasolvat Lennusadama teed.. vist?
(kindlasti on planeeringute registris seda võimalik näha, aga no ma ei hakka otsima hetkel. Noblessneri planeering on nähtud ja tundub pealtnäha okei, ju see ligipääs ka laheneb).

mereäärest rääkides, see Admiraliteedi teema on küll päris kohutav. mismõttes meil ei planeerita linnakui tervikut? mismõttes kesklinna mereääre planeering on mingi eraettevõtte suva härgi toimiv protsess? mitte, et see mitteplaanerimine meie röövkapitalismis uudis oleks, aga no kuuuuulge, selline asukoht lihtsalt nõuab veidi rohkem kui labast raha võimu. minu arvates.
konkreetses kohas on ühelt poolt vaade merele ja jahisadamale, teiselt poolt vaade sadamast (sh reisisadamast, mis linna poolt ju kuigi nähtav ei peagi olema) meie suurepärasele vanalinnale. ning jah, selline piirkondpeaks kindlasti olemaavatud, avar, vaba linnaruum.
ei taha veel ühte kohutavat kaubanduskeskust. st, mitte, et seal ei tohiks üldse poode olla. lihtsalt see ei pea olema suletud keskus, eksole. ausalt öelda ma teeksin isegi poodidele konkursi. vist.
aga no eks ärimees ongi ärimees sellepärast, et ta loeb hetke raha. ja mina ei ole ärimees.
kuid nii olulise asukoha korral võin ma ka lihtsalt asjast huvitatud linnakodanikuna arvamust avaldada.
siinkohal peab muidugi ka seda mainima, et kui veel kümmekond aastat tagasi planeerimisega seotud kohtuprotsessidel võitis ikka eraomanik, siis nüüd vaikselt on hakanud muutuma ja eraomand ei olegi enam 100% puutumatu ja püha, kui läheb vastuollu mingite muude oluliste reeglitega. et ehk ka omavalitsused on planeeringualased kohtuprotsesse võitnud. näiteid otsige ise, see siin ei ole referaat.

ah et mis vahe on sellel Vanasadamal ja Noblessneril, et ühe täisehitamine sobib ja teise mitte? minu meelest ei ole siin küsimustki. üks on suur linna värav, teine on elu toomine mere äärde, piirkonda, mis veel siiani on suure osa inimeste meelest suletud ala.

liigume mere äärest rohkem sisemaale ja hopsti, kaubandusse. siin liigub asi klassikalisest ala ruumiliselt planeerimisest eemale, pigem nagu sellise moraalse planeerimise juurde.
mis päeval see oli, umbes eelmisel nädalal või veidi varem, kui täheldasin, et Sitsi Säästumarket on kinni ja siis korraga hakati seda lammutama. vaatasime veel aiapeal olevat silti ja seal olid kirjas ainult lammutustööd. mina pakkusin, et ju sinna mingi Rimi tuleb. tänu inimesele, kes planeeringu ette söötis, selgus, et tulebki. suurem, kui Säästukas oli, Kodurimi. lähima Rimini on sealt.. vähe. lähima väike-Maximani veel vähem.
olgu, tõesti, võime öelda, et mööda mere lähedast piirkonda ei ole Põhja-Tallinna ühtegi suuremat poodi peale Soo tänava Rimit.
kuid sellel asjal on “aga” ja konkreetne “aga” on see, et umbes samal ajal hakati Erika-Tööstuse ristis Arsenali keskusega pihta. see planeering oli ka ammu kuuldud (aga mitte üle vaadatud) ning tähendab lühidalt seda, et tegu on kaubanduskeskusega, kuhu tuleb Selver.
ja nüüd ongi mul hämming, et kui mingi hetk Põhja-Tallinnas oli väga kehv poevalik, nüüd juba mõnda aega on enam-vähem kõik ketid esindatud, kasvõi väikeste poodidega (ning nt Kristiine, Merimetsa Selver või ka Norde keskus on suhteliselt lähedal), siis .. mis nüüd toimub? mikssiia nii palju poode vaja on? miks üldse nii palju igasuguseid kaubanduskeskuseid vaja on? müüjate jm palgad on nagu on, neid tõsta ei saa, aga uued keskused kerkivad endiselt.
ning kui siinkohal tuleksid ilmselt paljud ütlema, et enne pidid käima poes kaugel (Tallinnas, tundub, on juba 500m “kauge”) ja nüüd on korralikum pood lõpuks ometi kodu lähedal.. siis see ikkagi ei veena mind.
Eestis on niigi kaubanduspindade osakaal hullumeelne.

aga rohkem mul ei olegi öelda hetkel.
lisan ühe linnapildi oma seitsme päeva linnapiltide seeriast.

seb_madisson969

nädalavahetustest

ma pean mingi harjumuse tekitama, et ikka taas tihemini siia kirjutada. hetkeks on kogunenud nii palju elamusi ja mõtteid ja muljeid, et tekib umbes selline jõuetuse tunne, nagu, näiteks, kui elamine on tükk aega koristamata ja siis vaatad ja selmet alustada kusagilt nurgast. hoopis istud jõuetult diivanile ja.. võtad raamatu või midagi.
aga olgu, ega asi ei parane, kui ise midagi ei muuda.
et kirjutan siis, näiteks, nädalavahetustest.

leetse073

mul siin ühe sõbraga on juba paar nädalat mingi tekiilaõhtu plaan, nädalavahetusel muidugi, aga kuidagi ei kipu õnnestuma. üldiselt mul ei ole ju nädalavahetusteks plaane, kuid siis täituvad need päevad nii ära, et kohe on. ikka nii, et ootan esmaspäeva, et saaks tööle ja veidi rahu.

üle-eelmise nädala laupäeval, see on siis üheksa päeva tagasi, juhtus nii, et pool päeva kulus purjetamisvõistlustel. võistlused küll katkestati, sest tuul kadus ära, aga merel loksumiseks oli täiesti ilus ilm. aina tuuletum ja päikesepoolsel küljel soe.
muidugi tähendas see, et hommikul ei saanud magada, sest sadamas pidi olema tükk aega varem ja enne seda oli veel paar asjatamist.
merelt maas oli veel jahtklubi hooaja lõpetamine, tähendab, kapsasupp ja lühike kõne.
päris lustakas ettevõtmine ja ma ei pidanud isegi nõusid pesema ega kambüüsis toimetama.

purjetamas683

pühapäev viis Naissaarele. peab ju ometi kasutama juhust, kui on iseminekuvõimalus käes. sai isegi inimesi kampa kutsutud, aga hommikuks pudisesid kõik ära ja liikusime neljase pundiga ning mitte väga hommikul.
selle Naissaarega oli veel see eellugu, et otsisin siis netist sadama hinnakirja ja sain mingi Saarte Liinide pika ja keerulise dokumendi, kust üritasin kokku panna, et mis see mõni tund seismist siis seal sadamas maksma läheks. igatahes tulemus oli see, et küsiti umbes kaks korda vähem, kui mina arvasin, ning 2-eurost turistitasu ka ei võetud, et see on kommertsalustelt ainult. muidugi on kohe küsimus, kust läheb see piir täpselt.. (jah, lihtne, kui teenid raha, oled kommerts; aga ma näen ju mujal, et see ei ole sugugi nii lihtne, kui tundub).
pühapäeva hommikul otsisin netist veel Naissaare kaarti ka ja printisin kaks versiooni välja. miinus: kummalgi (ega ühelgi, mis ma kiiruga leidsin) ei olnud teede pikkusi peal. mõõtkava nagu oli, aga minu meelest oli see ka ekslik. aga vähemalt oli kaart – niimoodi on palju parem ettekujutus kui telefonigepsu või/ja -kaardiga. (autos peab ka alati paberkaart olema ju, elementaarne).
niisiis, varasel pärastlõunal jõudsime kohale ja kulgesime miiniladude suunast, sealt läänekaldale Mädasadamasse ning seejärel lõuna suunas. läbi Lõunaküla Männiku küla alla ja sealt mere äärde ja piki mereäärt sadamasse tagasi. Endomondo luges kokku ligi 13km ja nelja tunni kanti – ma ei lülitanud peatuste ajal seisma, pärast unub uuesti sisse lükata.
üks laps oli natuke rohkem hädas, teine veidi vähem.
erinevalt linnast oli ilm peamiselt päikseline ja mõnus. kui ma nägin hiljem pühapäeavseid udu- ja pilvepilte, leidsin, et olime õiges kohas. eks pilved mandri kohal olid näha ka.
tagasi jõudsime peale päikeseloojangut.
täiesti juhuslikult, nagu selgus, oli samal päeval samal saarel ka Looduse Omnibussi väljasõit..

naissaare841

see viimane laupäev nüüd kujunes eriti ettearvamatult.
nimelt oli plaan käia korraks Paldiskis (oli asja, noh) ja korraks Keila muuseumist läbi. ütlen kohe ära, et muuseumi ei jõudnudki..
kui Paldiskis vajalikud asjad tehtud, põrutasime esimese hooga Muula mägedesse. püüdsin tabada bastionide süsteemi, aga ikka jäid mu jaoks arusaamatuteks vallideks ainult. lahedaim elamus sealt oli parv siidisabasid.
iseenesest oli plaanvaadata tuulikuid ja käia ära majaka juures, kuid noh, tuulikute all pöörasime ikkagi Leetse poole.. ja korraga, kusagil selle RMK platsi kohal (no mitte seal all noh, vaid veidi mandri pool ja panga peal) avastasime, et kell on umbes miljon ja kõht on jube tühi ja isegi Paldiskis ei tulnud pähe mõtet, et ostaks mõne piruka kaasa.
nojah, seiklesime (mitte just väga kiirustades) suurele teele tagasi ja Kloogaranna ristis otsustasime, et ei lähe Keilasse sööma, vaid et Laulasmaal on ju hulk kohti. muuseumi jaoks oli juba vähe aega.
niisiis, see Ott&Matilda oli reserveeritud. spa parkla ajas üle, nii et kahtlustasime, et lisaks veekeskusele on ka kohvik ülerahvastatud (restoranikõlbulikku riietust ei olnud). Rescent või misse on.. sinna ma keeldusin minemast, viimati oli see paras söökla ja ma tahtsin midagi head. selle kõrval see uus koht oli talveks kinni. põrutasime Lohusallu, kus sadama kõrts oli lahti – aga tüdruk võttis just tellimust umbes kümneselt grupilt ja kui leti äärde jõudis, ohkas ja teatas, et toitudega läheb vähemalt pool tundi või pigem kauem.
niisiis – Laulasmaa Konsum.
ma konsumeerisin sealt ostetud tränist täpselt ühe juustupulga. ma tean ka, miks. ma olin oma ootused kuidagi kõrgeks ajanud, et sealkandis ikka saab head süüa. ja no siis ei saagi. selle peale muidugi ei tahtnud pirukat (ma söön üldse vähe pirukalisi), isegi juustupulk tundus natuke hapukas ja kuivast leivast ja vorstist ei tahtnud ka mõeldagi. vähmalt ma suutsin mitte viriseda 😛
koju jõudsime taas alles pea pimedas ja külmikus oli õnneks värsket roogitud lesta, millest sai kerge vaevaga hea toidu ja kõhu täis.

siidisabad054

ah eile või?
eile oli sümboolselt rahulikum, pikim väljasõit oli Espaki poodi.

kasside elust

alguses mõtlesin ainult pildi panna, aga no nii ikka ei saa.
põhimõtteliselt ma arvan, et kasside elu on siin ilus. toit on ees (kuigi eksole, kauss pole pea kunagi täis), liiva vahetatakse, värsket vett on. vahel ainult tuleb arusaamatul kombel paar päeva omapäi hakkama saada.
tüüpiline omavaheline mängimine on neil selline, et üks uriseb teise peale ja teine äsab käpaga esimesele. või vahel äsab igaks juhuks üks teisele niisama, möödaminnes.
aga vahel on ka mingid hellusehetked:

kaisukassid diivanil

kinosaalist: Minu ema

suvi möödus hoogsalt ja polnudki ammu kinno jõudnud. vahepeal ikka üht-teist oli, mida tahtnuks näha, kuid ikka jäi kuidagi käimata.
eilne oli üsna äkkmõte ning noh, selgus, et veel Eesti Naise eriseanss, mis tähendab, et Artise fuajees oli igasugu asju võimalik proovida (nii pealemääritavat kui seespidiselt tarbitavat) ning seansi algul jagati sponsornänni. ja saal oli suhteliselt täis.
räägiks siiski veidi filmist.

itaalia film “Minu ema” / “Mia madre”, kus peategelane Margherita püüab seostada oma era- ja tööelu. et ehk nagu ei midagi uut. tööks on siis filmi tegemine, eraelu sisaldab perekondlikke suhteid. ning filmi pealkirjale kohaselt on päris suur roll Margherita emal.
huvitav on see, et minu meelest need kaks liini – töö ja eraelu – räägivad suuresti samast asjast: mingit tüüpi kohanemisest, olukorraga leppimisest. tööelus esindab seda justnimelt tehtava filmi temaatika. ei, ma ei räägi seda lähemalt lahti, igatahes see film, mida filmis tehakse, ei ole suhtefilm. aga minu jaoks tekkisid mingid paralleelid.
selle taustal peategelase areng. ilmselt kohati välistest asjaoludest lähtuvalt ta kuulab seda, mida ta pole aastaid kuulnud.

kõige juures ääretult sügav ja südamlik film.
ei soovita neile, kes ei kannata eesti filmide tempo(tus)t.

eraldi väljatoomist väärib, et täiesti kummastav oli mandri teises servas tehtud filmis tunda ära kodumaist muusikat. vaatasin spetsiaalselt järgi: soundtrackil on seitse Arvo Pärdi pala kirjas.