väike kokkuhoid :P
seda juttu on viimasel ajal palju räägitud, et koduelektroonika jms ootere˛iimis hoidmine kulutab ka elektrit. hea küll, sai siis arvutid ja igasugune juurdekuuluv kola sätitud ka nii, et pikendusjuhtme lülitist saab voolu päris välja lükata. hetkel pole mul küll aimugi, kas see elektrinäitudes ka kajastub.
aga eile hommikul püüdis ema mind kätte saada ning kui me lõpuks mobiilis ühenduse saime, imestasin ma, et miks ta koju ei helistanud, et ma olen kodus ja lauatelefonilt kättesaadav. ema ütles, et oli helistanud, aga ma ei olnud võtnud. mhh?
urdlemise tulemusel jõudsin järeldusele, et juhtmeta telefoni ei ole mõistlik ööseks elektrivõrgust välja lükata 😛 sest kuigi torul on aku, pole seda alusel ju mitte ja noh, seega alus lihtsalt ei töötanud.
nii et sättisin telefoni nüüd nii, et seda ööseks elektrist välja ei lülita.
kohtumine tuttava teega
sõidan mööda seda ammust ajast tuttavat teed, mis enam polegi nii tuttav.
siiski-siiski. ma vähendan kiirust automaatselt kohtades, kus seda vaja. ma sõidan mööda kindla peale. ma tean, kus võib vabalt kurvi lõigata. ma ei tee seda nii, nagu võõrama tee peal, kõheldes.
ma tean.
vahepeal ma unustan selle tee ja selle teadmise. aga siis ma tean, et ma pean jälle siia tulema ja olema jälle lihtsalt üks nendest selle tee peal. lummatud kõigest sellest, mis on selle tee ümber.
segu kesksuvesoojusest ja külmast talvepärastlõunast. kõik ühineb selle tee peal ja homme on sama lähedal kui ta oli kümme aastat tagasi.
ma tean, mida on oodata mingi kurvi tagant. ma tean, millal mingi asi paistma hakkab. ma tean, kaua ma sõidan mingit lõiku sellest teest. ma tean, kus olid kümme aastat tagasi poed, nendes praeguseks mahajäetud majades.
see teadmine on rahustav, kindel ja hea. ma ei pea mõtlema sõidu peale. ma lihtsalt sõidan ja mul on kahju, et seekord ei saa ma minna teelt kõrvale.
aga ma teen seda teinekord. sest ma tulen siia jälle, ma tean.
ah et sõbrapäev oli?
ma tahtsin täna siia kirjutada, st kuupäeva järgi eile, aga esimene selline vaba moment saabus nüüd.
lähen parem tuttu. on mõnusam ja mõistlikum kui kirjutada.
(ja sõpru pean ma meeles suvalistel päevadel – kuigi minagi sain ühe kaardi, RM-ilt 🙂
jätan su lasteaeda!
sõltuvalt asukohast (ja kõigest muust) on meil selline lasteaed, kus käib ka hulk venekeelseid lapsi. RM-i rühmas vähe, aga mõnes rühmas rohkem. no olgu, iseendast pole mul midagi selle vastu, kui need lapsed eesti keele selgeks saavad. mingitel üritustel olen küll imestanud, et need vanemad ei pruugi ise eesti keelest väga aru saada, aga seegi selleks. ja tegelikult järgnev ei seostu ka koduse keelega üldse.
tulime aiast ja hoovi peal oli üks aasta noorema rühme poiss koos oma emaga, liikusid ka värava suunas meie taga. või õigemini me läksime neist mööda. poisil oli müts üsna must ja ema hurjutas temaga. ega ma kõigist venekeele nüanssidest seal aru saanud. igal juhul oli ema kuri.
kui me juba möödas olime, siis ikka käis sama jutt.
‘vaata selle poisi mütsi, see on küll puhas’ (viide minu lapsele)
‘aga ema.. ‘
‘tasa! kui sa teinekord veel nii must oled, siis jätan su lasteeda! istud seal koos kasvatajaga!’
voh!
geniaalne mõte.
ma juba kaugenesin ja ei kuulnud korralikult lõppu, midagi oli stiilis, et kasvatajad näikse taluvat, et lapsed nii räämas on.
no tõesti!
sellised 4-aastased muidugi mängivad selliste ilmadega nii, et ei lähe üldse mustaks. või mis? või et kas kasvataja peab hankima lapsele riided, millega laps saab vabalt õues mängida? või et kas lasteaed ja kasvataja on õiged asjad, millega last hirmutada? või et kas peaks last üldse niimoodi hirmutama?
täiskuu ja uduviirg
Pillapalus
asdasd (ehk pealkirjata)
minu tugevuse taga on minu nõrkus.
see, mida enamasti ei näe. võib-olla sa ei teadnudki, et see on olemas?
see ei paistagi välja ju. see on mu enda jaoks. see avaldab end siis, kui ma olen üksi. ootamatult ja tugevalt.
näiteks siis, kui ma tunnen, et mulle on liiga tehtud. alatult ja ebaausalt. oma võimupositsiooni ära kasutades. läbi demagoogia.
kuigi see pole ainus võimalus.
ma poen alati kusagile endasse, kui mulle on liiga tehtud. ja kui ma juhtun selle juures üksi jääma.
hommikul ajan jälle pea püsti ja keegi ei aimagi, mis vahepeal oli.
ma ei oska abi otsida.
pealinna liiklusd˛ungel, elevantidega
kui Lasnamäel see uus jalakäijate tunnel avati, siis ma mõtlesin kohe, et nagunii mingi hulk tüüpe ei hakka seda kasutama. aga ma ei arvanud, et see asi päris nii laheneb, nagu tänases Postimehes seda näha on.
tegelikult päris kole.
pole meil õiget liikluskultuuri ei autojuhtide, ei jalakäijate hulgas.
aga politsei püüab jätkuvalt peamiselt kiiruseületajaid või paneb juhte puhuma..
sõbrad, elu, armastus
istun tööl ja saan siin lõpuks aega ka mõelda. sest siin on hetki, mil ma saan korraks silmad kinni panna ja mitte mõelda. ehk siis just mõelda. aga mitte noile asjadele, millele peab. vaid kõigele muule.
sõpradele. elule. armastusele.
leida, et hoolimata kõigest on mul need kolm ju olemas 🙂
sõpru, kes minust hoolivad. kelledest mina hoolin. kellega saab asju jagada, kellele saab toetuda. kellele saab ka midagi vastu pakkuda. kellega saab olla siiras ja kes on minuga siirad. olgu nad siis reaalis või virtuaalis.
elu – no muidugi on. laps, tööd, kool, eraelu. kõik on olemas ja kõigi jaoks on isegi mingi aeg. kuigi vahel iseenda arvelt. aga ilmselt see sobib mulle, muidu oleks mul teistsugune elu. küllap see sõltub mingitest perioodidest ka. suvel ma otsisingi omale tegevust aja sisustamiseks. kah jälle elu, mis sunnib nii tegema.
eluga on üldse nii, et üsna pubekaeas, kui ma enamike pubetüdrukute kombel vahel igasuguseid mõtteid vaagisin, et mul pole mõtet elada (ee.. tänapäeval on osa sellised vist emod?), jõudsin ma lõpuks järeldusele, et tegelikult elu ongi mu elu mõte 😛 no ma sõnastasin selle teistmoodi kuidagi, aga lõpptulem võiks olla selline küll.
armastus ja selle mitu tahku. mul on laps ja mul on vanemad, sedapidi on armastuse liinid paigas. mul on ka see keegi, kellega ma vahel usun ka partnerlusarmastuse olemasolusse. muidugi on see tase hoopis teine kui varastel noorusarmastustel. usu ja lootuse osa on kordades väiksem. aga midagi siiski on.
kõik muu tuleb nende kolme järgi.