kui elu annab sulle märke..

.. siis loe neid.

see asjade toimimine ja mittetoimimine on ikka kummaline küll. ma ju nagu tean, et päris vastuvoolu ujuda ei ole mõtet, kuid vahel unub see tõde ära. kui ikka saatus ei soosi su mõtet, siis isegi, kui kuidagi pingutades ja pidevalt mingeid ebameeldivusi ületades jõuadki sihini, on enamasti tulemuseks ikkagi mingi pettumus või arusaam, et – elu ju ütles, et ära tee seda, ja näe, elul oligi õigus!

olles nüüd nädala jagu otsinud sobivat külmikut ja olles üsna lähedal sellele, et mingisugune hädapärane ära osta (mul on hetkel siiras veendumus, et külmikudisainerid ise oma disanitud üllitisi ei kasuta. või kui, siis on nad kas poissmehed või käivad, noh, pea iga päev poes), otsustasin täna hommikul trammis istudes sellest siiski loobuda (siinkohal lause teised sulud, kas see on normaalne või? aga päriselt, tramm on täiesti mõnus koht oma mõtteid veeretada selle veerandtunni jooksul, mis ma töö ja kodu vahel sõidan; ja tihti on need päeva produktiivseimad veerandtunnid, isikliku elu mõttes).
märkus: näe, saigi terve lõik ühe lausega kirjutatud. ma püüan rohkem lihtlauseid kasutada. igaks juhuks siiski ei luba seda.

igatahes, loobusin sellest külmikumõttest ja järgmise teadliku mõttena tuli pähe samuti juba mõnda aega meele tagatubades mõlkuv remondimõte. sellega on ka olnud omad küsitavused ja kõhklused ja kahtlused.
kuid nüüd oli mul mõne sekundiga põhimõtteline lahendus silme ees. niimoodi lambist, keset kena talvehommikut, trammis istudes.
eriti tore on selle lahenduse juures see, et siis mahub vähe kobedam külmik ära ning kööki tekib kapipinda juurde. et ehk see üks ärakaduv koridorikapp ei panegi enam juurdlema, et kuhu sealt asjad panna.
no ja siis võiks üldse uue köökimööbli tekitada ja sellega tuli ka täitsa mingi mõte pähe.
nüüd on need mõtted paberil ka.

ja teisalt olen rahul, et jõudis pärale see punane hoiatus: ära osta! ilmselgelt ei oleks ma ostuga rahul olnud, sest viimane mõte oli just stiilis, et no võtan midagi ära, siis on sellega ühel pool. mitte, et see meeldib mulle ja vastab mu vajadusele, hõissaa, selle võtame!

külmkapijutu juurde sobib külma ilma pilt jaanuari algusest. et ehk versioon kilukarbisiluetist – või mingist ulmefilmist?

kilukarbivaade, jaanuar

ma vaatan möödudes aknaid

ma sõidan õhtul bussiga läbi linna ja vaatan aknaid.
on poeaknaid, valgustatud ja kaunistatud. on kontoriaknaid, juba pimedad. ja on koduaknaid, nii valgeid kui pimedaid.
buss möödub tuhandetest kodudest.

ma vaatan möödudes aknaid.
osadel on kardinad ees. on tavalisi kangaid, on ruloosid, on ribikardinaid. mõned on vaid pooliti ees. palju on ka kardinateta koduaknaid.
mõnel aknal on kleebis. või vitraaž. või lumehelbed või päkapikud.
mõnel aknalaual on toalill. mõnel kass või koer või vahel harva ka laps.
on aknaid, millest ma möödun juhuslikult ja korra. on aknaid, millest ma möödun pidevalt.
iga akna taga on kellegi kodu. seal elavad inimesed, kellest ma ei tea midagi.
ei tea nemadki, et ma olen mööduvad bussis ja vaatan mõne sekundi jooksul nende aknaid.

katmata akendest paistab osake kellegi kodust.
ma püüan ära arvata, kas see on köögiaken või toaaken. ma püüan ära arvata, mitu tuba seal akna taga on. ma püüan ära arvata, mitu inimest seal elab.
tihti ma tean, milline korter end seal akna taga peidab. tihti jällegi ei tea.
tihti on toal ja köögil ühine aken. või aknad. tihti aga ei ole.
ma ei tea kunagi, mitu inimest seal elab. ma ei tea kunagi, kuidas nad elavad.
ma ei tea nende soove, nende unistusi, nende rõõme. ma ei tea, kas nad käisid täna tööl, koolis, poes, üldse kuskil. ma ei tea, mida nad sõid ja kas sõid. ma ei tea, kus ja millal nad viimati reisisid. ma ei tea, millal nad viimati nutsid või naersid või hüppasid üle poriloigu või tegid lapsele pai. ma ei tea, kas neil on soe või mis filmi nad täna vaatavad.
ma näen vahel vaid üksikuid siluette.

enne, kui ma jõuan midagi arvata, on mu ees uued ja uued aknad.
buss liigub vaikselt läbi õhtuse linna ja ma vaatan möödudes aknaid.

väike sundus

vahel on täitsa hea, kui elus on ka mingit tähtajad. sunnib natuke end kokku võtma.
et ehk nüüd on mul väga tugev tõuge oma Baikali-reisi pildid ja päevik lõpuni valmis nikerdada, sest varsti on matkagrupi kokkutulek ja selleks ajaks peab midagi ette näidata olema.
enne seda tuleks veel aasta alguse Otepää piltide suurem valik tekitada ja üles panna. niigi kauaks jäänud venima – aga mis teha, kui on kohati nagu kiire ja kui olen kodus, siis eelistan hoopis lugeda 🙂

pildi juures ei saa jätta muidugi meelde tuletamata, et vinge uduefekt on hoopis ümbritsevate metsatulekahjude poolt tekitatud. normaalne vaade oleks umbes selline.
vaade ise on ee.. Olhoni saare põhjatipu idakaldalt lõuna suunas.

Olhon-Baikal

netiriik või midagi..

seoses ühe teenuse kadumisega vaatasin korra üle, et milliseid pakette pakub mu sidefirma. no et ehk vahetaks millegi vastu, sest (kuigi mul veel ei ole mailile vastust) ilmselt selle lisateenuse saaks mingile moekamale paketile juurde tellida. kontrollisin, lapsel toimib see nt endiselt. tema pakett ei ole ka kõige uuem, kuid siiski värskem, kui minul. minu oma on äkki mingi 5-6 aasta tagune.

igatahes, viskasin pilgu peale ja veendusin, et tühja need kõneminutid ja sms-id, neid jääb mul alati üle (okei, hetke paketis on sms siiski tasuline, tervelt 1 sent tükist), aga on perioode, kus mu mobiilse neti kasutamise maht on päris arvestatav. peamiselt suvel, kui olen rohkem liikumas ning vähem laua taga.
no ja selgus, et moekas pakett samas hinnas, mis mu praegune (millelt on veel mingi soodukas mul ka), pakub küll minuteid ja smse nõrkemiseni, aga netti poole vähem ning kui üle läheb, peab maksma, mitte ei lähe aeglasemaks, nagu hetkel. ja see poole vähem on enamvähem just selle piiri peal, kus mu maksimaalne netikasutus on.

meenus ka, et umbes pool aastat tagasi helistati mulle ka ja pakuti uut paketti. kallimat, kui praegust. loeti mulle kenasti ette, et mida see sisaldab, ma tegin kiire ebamäärase arvutuse (sest ma ju tean, mis mu arved on, st ma isegi ei arvutanud väga) ja küsisin, et kas ta on vaadanud mu telefonikasutust ka? no ei olnud, selle peale vaatas ja siis ei olnudki vaja pikemalt rääkida, kui lihtsalt öelda, et see vahetus ei ole minule küll mitte mingit moodi kasulik. hea küll, seal olnuks netti sama palju kui praegu, aga taas, mida ma teen nende kõneminutite ja smsidega? ning maksma peaks ca 50% oma praeguse paketi hinnast rohkem.
jah, arvudena me räägime sisuliselt taskurahast, et ehk summad ei ole suured – kuid ikkagi.
ma siis ei vaheta, kuni ühel heal päeval teatatakse, et nüüd peab. see lisateenus ei ole selline eluks vajalik kah, puhtalt mugavusteenus.

ning jutujätkuks, kui juba korra tehnikast rääkida, vaatasin praegu mingite tehnikapoodide kodukaid, otsisin ühte suurt kodumasinat. vähe sellest, et enamikes on valikufiltreid vähe, siis leidsin ka sellise, kus toote juures on, et saadaval ainult e-poes ning mitteüht kirjeldust. isegi mitte mõõte, muust rääkimata. pilt ja kõik.
täiesti wtf-tunne.
lähen nüüd päris-poodi, kus tooteid on vähem, aga vähemalt on info olemas.

tuisuliikluskultuur

novot, normaalne talv on käes ja sotsiaalmeedias on hala, kuidas pooled autojuhid ei oska sõita ja kasutagu pigem ühistransporti selmet teistel jalus olla. aga samas ütles täna vähemalt kaks igapäevast autosõitjat, et ühistransport on ilge jama. nii et – enne osade autojuhtide ühistransporti saatmist võiksid saatjad korra ise mõelda, kas nad ise läheksid sinna?
et ehk kas ikka on mõtet loopida selliseid soovitusi, kui ise selle järgi nagunii käia ei tahaks? miks mõni teine autoinimene peaks siis?

ja mina olen muidugi see tüüp, kes sõidab ühistransaga vabalt ja kellel ei tule mõttessegi, et oma linnaotsad peaks sellise ilmaga autoga sõitma.. või no igapäevastest teekondadest rääkides, üldse iga päev autot kasutama. võite öelda küll mulle, et ma olen veidrik, ma ei pane pahaks. sest mis parata, kui meil on selline suhtumine, et autota inimene on ikka natuke kiiksuga küll. või siis ehk parimal juhul ekstreemselt vaene, kuigi ma üldiselt pole näinud väga meesterahvaid (vabandust, et ma nüüd diskrimineerin), kellel ka vähese raha tingimustes ei oleks autot. sest mis mees ta muidu on, eksole?

tulles talve juurde tagasi, siis muidugi õige juht ei ole mingi pehmo ning teatavasti lubatud kiirus on ju madalaim lubatud kiirus, sõltumata sellest, mis ilm jms on. nii et kui mõned inimesed teel sõidavad nii, kuidas neil parajasti turvaline tundub (jättes kõrvale muidugi ekstremistid, kelle meelest on ok iga ilmaga maanteel 50ga keset teed sõitmine ja iga vastutuleva auto lähenedes ning igas kurvis veel 10km/h aeglasemalt), siis need on mingid tropid, kes peaksid ühistransat kasutama, kui sõita ei oska. ja ilmselgelt ei oska, sest miks nad muidu lubatud kiirusega ei sõida?
sellele pole vaja mõelda, et kui need kõik sõidaksidki nagu, noh, suvel kuiva ilmaga, siis oleks õnnetusi ilmselt kordades rohkem ja ka nende “oskavate” sõitjatega. ju mõnigi õnnetus jääb seetõttu hetkel olemata, et ühel osalisel on sobiv kiirus ja ta suudab vältida mingit jama.

kuna ma nüüd olen kõigi “heade” juhtide viha oma peale juba tõmmanud, siis ühtlasi mainin ära, et kõik need, kes kasutavad naastrehve ja kelle sõidud on selle juures 99% linna- ja suuremaanteesõidud, olgu kevadel, kui teed jälle auklikud on, heaga kuss. või vaadaku peeglisse ja õiendagu seal oleva tüübiga.

ongi kõik.
tänast ilma iseloomustav pilt ka:

tuisk977

klaasijutt

olen täiesti läinud mööda faktist, et juba oktoobrist käin klaasiringis. jajah, selline hobiring, kus tegeleme klaasiga.
alustuseks peab mainima, et klaasist rääkides tuleks tegelikult täpsustada, millise klaasitehnikaga laias laastus tegu. nii et ei, me ei puhu klaasi ega ei tee ka vitraaži. meie põhiteema on kokkusulatamine. ehk siis lõikame välja detaile ning sätime neid kokku ja üksteise peale, et saada tulemuseks kas mõni ehe, alus, seinapilt vms tasapinnalist. okei, tegelikult saab skulptuure ka teha, aga mul puudub selles osas mõte ja nii on see proovimata.

eks kogu see asi olegi suuresti proovimine. isegi esimesed klaasid said üsna huupi ostetud ja nüüd, kui on veidi mingi ettekujutus olemas, siis tuleks ikkagi ostetud tükid enne ära kulutada.. lihtsalt et neid ei kuhjuks.
sellise klaasi jaoks on lausa omad poed ja no omad süsteemid ka. iga klaas ei sobi teisega, näiteks.
siis on klaas veel raske ja oh üllatust, kallis. et ehk kui tehaüks 30x30cm klaasalus, näiteks, siis materjalikulu võib vabalt olla 50-60 eurot. saab ka odavamalt muidugi, kui otsida jääkide hunnikust, aga seal on kas väiksemad tükid või siis suhteliselt kokkusobimatutes toonides läbipaistvad klaasid või midagi muud sellist.
näiteks see alus on tehtud justnimelt leiunurgas ettesattunud klaasidest. minu maitse jaoks veidi tuhm, aga samas üsna art deco mingitmoodi. reaalselt süvendab seda muljet veel see tumedam sinine, mis on ka eritöötlusega ning tulemuseks on kerge läikega ja nagu pragudega klaas. muidugi tuleb vaadata, et see töötlusega külg saab kaetud, antud aluse juures on see allpool, sest kui see jääb peale, siis on veidi praak tunne.

klaasalus24

täna sättisin kokku ühe aluse jaoks sellise kupatuse. 17x30cm ja mul vedas hullupööra, et see sinisekirju oli ka jääkide hulgas. nii tuleb selle aluse omahind üsna talutav.
sel nädalal läheb esimesse kokkusulatusse ja kuna alumine, pildil mitte nii kollaks, kui tegelikult on, klaas on 2mm, siis nädala pärast otsustan, kas panen läbipaistva alla või peale veel.. ja ilmselt 3mm, et alus liiga nõrk ei tuleks.

klaasalus945

ehte tegemisel muidugi on materjalikulu üsna väike. samas, siis tuleb juurde osta peenemaid torukesi ja pulki, sest noaga alla 5-6mm lõigata on suhteliselt raske. st lõigata võib, murdma peab ju ka..
või kui tahta põnevaid efekte, siis on selleks spetsiaalselt töödeldud dikroidklaasid. neid on mustriga ja ilma. enamasti need annavad sädeleva tulemuse. jätte kõrvale läbipaistvad siledad trükimustriga dikroidid, siis neile tuleb teine, läbipaistev klaas peale panna. dikroidid on muidugi veel kallimad, kui tavaline sulatusklaas. kordades.
allpool on siis pilt ehetest enne ahjuminekut ja sealt välja tulles. lisaks üks selline mustrita tumedal põhjal dikroid, millest ma ei osanud midagi oodata. seal ei ole peal küll kirgas läbipaistev klaas, vaid oranž läbipaistev.

klaasikollaž

tegelikult on mul just neid ehteid veel ja veel, mõnigi on ka uue omaniku juba leidnud.
igatahes selline tore nokitsemine. ma küll ei tea, kuhu ma kõik need alused pärast panen 🙂

tehnoloogiarindelt

mõnepäevane puhkus lõunas oli mõnus, aga mitte sellest ei tahtnud ma hetkel kirjutada.
hoopis et loen siin värsket Digi ja seal oli ka juttu sellest aasta parima telefoni valimisest. Geeniuses oli see juba mingi pea kuu tagasi. no ja ma saan aru, et tehnoloogiaajakirjanikud ja puha, aga ma ei saa seda tõsiselt võtta, sest vabandust, aga umbes pooled telefonikasutajatest on naised, samas valiku teinud 14 inimese seas oli täpselt ÜKS naine! millest me õige räägime?

Digi juures ei saa ma äpihullusest ka aru. ajakirja lugedes jääb mulje, et telefonid peavadki äppe täis olema. ma ei tea, reaalselt, vaatan, kasutatakse ikka vaid üksikuid.
no ja siis tänases numbris üllatas ka see, et kui pole telefonis nett ja GPS kogu aeg sees, siis on see sama kui autoga mäest alla sõites mootor üldse välja lülitada. nagu.. misasja? miks mul peaks kogu aeg nett telefonis sees olema? et kohe kõik mailid jm mudru kohale jõuaks? aga kas ikka peaks või? tõsiselt? st, ilmselt mingitel ametitel vms on see abiks ja vajalik, aga enamusel tavainimestel.. ma ei tea. minu meelest on täiesti ok ja tore, kui mingid äpid läbi gpsi koguaeg ei anna teada, kus ma olen ning see on ka tore, kui kõiksugu teavitused ja mailid ei tule kohe piiksuma, vaid vajadusel valin ise, millal ja mida ma neist (telefonis) vaatan.

siinkohal peab mainima, et sellessamas uues ajakirjas on artikkel ka nutisõltuvusest. ajakirja vaadates on mul juba aastaid tunne, et kui keskmine telefonikasutaja on nagu sealsed kirjutajad, siis mina olen oma nutikakasutuses sõltuvusest väga kaugel. kuigi ma vahel tunnen, et kasutan nagunii liiga palju.
uut telefoni nillin ka, samas kolm aastat tagasi ostetu töötab täiesti kenasti ja 98% vastab mu vajadustele. kasutasin nüüd külmaga õues ka ja vot, pole nett kogu aeg taga ja ei pea igal öösel laadima.

pilt on puhkusest:

Talvemaastik

selline rahulik pühapäev..

see pühapäev, kui pole mingeid plaane ja mõte on päev läbi raamatut lugeda. no nii enam-vähem.
ja siis teed kaks plaaditäit suitsulõhepirukaid, plaaditäie kana kartuli ja tomatiga ning kuus plaaditäit šokolaadiküpsiseid. ning vajud pool seitse diivanile, et lõpuks natuke- hinge tõmmata ja telekat vaadata.
kaks masinatäit pesu ei lähe arvesse, sest pesu peseb end ise.
homme tegelen pakkimisega.

aga küpsistega on nii, et võtsin raamatukogust krimka, eksole, ja siis selgus, et see on retsepte täis. ja kuna küpsised tulid head, siis märgin ära, et alljärgnev retsept on Joanne Fluke raamatust “Mõrv šokolaadiküpsistega”.

küpsised ja kana

Krõpsud šokolaadiküpsised

Kuumuta ahi 190 kraadini, küpseta ahju keskosas.

225g võid
200g suhkrut
220g fariinsuhkrut
2tl küpsetuspulbrit
2tl vanilliekstrakti (asendasin 3tl vanillisuhkruga)
2 muna
310g jahu
470ml purustatud maisihelbeid
170-340g šokolaaditükke

Sulata või, lisa mõlemad suhkrud ja sega. Lisa küpsetuspulber, vanilliekstrakt ja kahvliga lahti löödud munad. Sega hästi läbi. Lisajahu (sõeluda pole vaja) ja seda see ka taignasse. Viimasena lisa käte vahel purustatud maisihelbed ja šokolaaditükid ning sega tainas veel kord korralikult läbi.
Vormi taignast sõrmede vahel väikesed pallid (ühe palli jaoks võiks olla ca 1,5tl taigent, silma järgi,minu täiendus) ja tõsta need ahjuplaadile asetatud küpsetuspaberile, tavalisele plaadile peaks mahtuma 12 küpsist. Vajuta tainapallid kergelt jahuse või õlise pannilabidaga veidi laiaks (mina vajutasin lihtsalt näppudega).
Küpseta ahju keskosas 190 kraadijuures 8-10 minutit. Jahuta ahjuplaadile 2 minutit ja tõsta siis küpsised ahjurestile jahtuma. Rest on oluline – küpsised tulevad siis krõpsud.
Kogus: 72-96 küpsist, olenevalt küpsiste suurusest.
Minul tuli 72.

lihtsalt laupäev

päeval sai mindud, et toome poest paar vajalikku asja, no nagu fotokale uus aku ja pudelike torusiili või midagi (ehituspoes oli küll pisim kogus torusiili 5 liitrit, nii palju pudelikesest), aga siis tuli üks telefonikõne ja päevase chillimise asemel oli, võiks öelda, tootmiskoosolek. noh, kohvikus ja blabla. saime end kõik hetkeks olulistena tunda 🙂

õhtul vaatasime lõpuks viimase Bondi ära.
film nagu Bond ikka. palju etteaimatavust, kohati klišeedki. aga ega seda filmi ei lähegi süžee pärast vaatama, selge see.
Skyfall meeldis mulle ikkagi rohkem. oli vist veidi originaalsem.

küll aga häiris jubedalt see, et enne filmi lasti lisaks treileritele nagu räige hulk reklaami. selliseid, teleekraanireklaame. ja, nagu öeldud, neid oli palju. mitte paar tükki, nagu, umm, varem.
ja ma ei saa parata, et mulle ei meeldi see, kui toidukohareklaamis on kõik tegelased oma näod toiduga ära mäkerdanud. täiskasvanud võiks ju isegi bbq-ribi süüa ikka nii, et kogu nägu bbq-soustiga koos pole? või ei jagu salvrätikuid seal..?

sensorit puhastades mõtlesin, et ikkagi võiks vähe uuem ja parem kaamera olla. kuigi see olemasolev on olnud ca aasta ja laias laastus olen rahul, siis hämarates, et mitte öelda, et pimedates oludes on see ikka nõrk.
vot.

vaatasin, et praeguse seisuga lubatakse sinna, kus ma kolmapäeval olen, päeva kõrgeimaks temperatuuriks -19 🙂

aasta esimene päev

aasta tuli seekord Stroomi rannas. läksime natukeseks, olime ligi tunni. lihtsalt nii palju oli tulesid vaadata.
vahuveiniklaasid jäätusid ära, esimest korda nägin sellist asja. aga ma pole ka miinus kümnega tundi aega klaasiga õues olnud ka varem.

Uus aasta 2016

hommik kulges vaikselt, aasta esimene hommikusöök oli imehea omlett.
et päeva mitte maha mökutada, otsustasime natuke ringi vaadata, linna lähedal. tasus ära.
näiteks nägime sellist imelist taevast ja kiiri (mul on suuremaid pilte ka muidugi :P):

Õhtukiired

mõtlesime tegelikult Jägala joa juurde suunduda. mul oli kohe tunne, et seal on massid, ja see osutus õigeks. Binxu ja sõbrad parkimas:

Jägala joa parkla

aga juga oli sellest hoolimata ilus, nagu ikka.
samas, kohale jõudes vaatasime, kuidas teisel pool jõge mingid noored üritasid neid va hiina laternaid õhku lasta. esimene põrutas kohe kuskile puuokstesse, õnneks küll ei hakanud lõõmama, kuid jäi lihtsalt sinna.. reostuseks. ometi püüdsid nad samal ajal teist õhku saada. see kukkus küll kohe hoopiski joa alla. päris nukker hakkas.

Jägala juga

oksad312

liikusime veel Ihasalu poole, et jää teket vaadata. see on nii lahe, kui sellised nagu taldrikud moodustuvad jääst ja siis need liituma hakkavad omavahel. Ihasalus oli õnneks kordades vähem rahvast, kui Jägalal.

jää teke

siis meenus mulle ähmaselt, et OKO on täna vist lahti. vaatasin järgi ja oligi poolest päevast. et alustame aastat mõnusalt, et kogu aasta oleks mõnus.
õnneks oli OKO väikeses majas veel kohti ja saime kenasti sisse. Eesti paremuselt viies restoran hetkel siis, eksole.
mõnus on see, et talvemenüü on lahedalt lühike ja julge. ei mingit kana ega siga, et massidele vastu tulla.
kolme peale saime proovitus salati, supi ja lamba. kõik head. mina kui lambasööja.. no tõesti, ei olnud hetkekski tunnet, et oleks kahju maksta.
ning kuigi me magusat ei tellinud, lõpetas söögi ikkagi magus kukeseenekujuline maitsev küpsis 🙂

OKO

muide, vaade oli imeline. saabusime veel enam-vähem valges ja kuni kõrvallaud tühi oli, oli korraga nii merevaade kui aknalt peegelduv kaminatuli näha. hämardudes vaade muidugi muutus, aga kontrast sooja toa ja valguse ning külma pimeneva õue vahel oli hea tajuda. eriti, kuna meie olime seespool 🙂

kõht aga on siiani mõnusalt täis.