tehnoloogiarindelt

mõnepäevane puhkus lõunas oli mõnus, aga mitte sellest ei tahtnud ma hetkel kirjutada.
hoopis et loen siin värsket Digi ja seal oli ka juttu sellest aasta parima telefoni valimisest. Geeniuses oli see juba mingi pea kuu tagasi. no ja ma saan aru, et tehnoloogiaajakirjanikud ja puha, aga ma ei saa seda tõsiselt võtta, sest vabandust, aga umbes pooled telefonikasutajatest on naised, samas valiku teinud 14 inimese seas oli täpselt ÜKS naine! millest me õige räägime?

Digi juures ei saa ma äpihullusest ka aru. ajakirja lugedes jääb mulje, et telefonid peavadki äppe täis olema. ma ei tea, reaalselt, vaatan, kasutatakse ikka vaid üksikuid.
no ja siis tänases numbris üllatas ka see, et kui pole telefonis nett ja GPS kogu aeg sees, siis on see sama kui autoga mäest alla sõites mootor üldse välja lülitada. nagu.. misasja? miks mul peaks kogu aeg nett telefonis sees olema? et kohe kõik mailid jm mudru kohale jõuaks? aga kas ikka peaks või? tõsiselt? st, ilmselt mingitel ametitel vms on see abiks ja vajalik, aga enamusel tavainimestel.. ma ei tea. minu meelest on täiesti ok ja tore, kui mingid äpid läbi gpsi koguaeg ei anna teada, kus ma olen ning see on ka tore, kui kõiksugu teavitused ja mailid ei tule kohe piiksuma, vaid vajadusel valin ise, millal ja mida ma neist (telefonis) vaatan.

siinkohal peab mainima, et sellessamas uues ajakirjas on artikkel ka nutisõltuvusest. ajakirja vaadates on mul juba aastaid tunne, et kui keskmine telefonikasutaja on nagu sealsed kirjutajad, siis mina olen oma nutikakasutuses sõltuvusest väga kaugel. kuigi ma vahel tunnen, et kasutan nagunii liiga palju.
uut telefoni nillin ka, samas kolm aastat tagasi ostetu töötab täiesti kenasti ja 98% vastab mu vajadustele. kasutasin nüüd külmaga õues ka ja vot, pole nett kogu aeg taga ja ei pea igal öösel laadima.

pilt on puhkusest:

Talvemaastik

selline rahulik pühapäev..

see pühapäev, kui pole mingeid plaane ja mõte on päev läbi raamatut lugeda. no nii enam-vähem.
ja siis teed kaks plaaditäit suitsulõhepirukaid, plaaditäie kana kartuli ja tomatiga ning kuus plaaditäit šokolaadiküpsiseid. ning vajud pool seitse diivanile, et lõpuks natuke- hinge tõmmata ja telekat vaadata.
kaks masinatäit pesu ei lähe arvesse, sest pesu peseb end ise.
homme tegelen pakkimisega.

aga küpsistega on nii, et võtsin raamatukogust krimka, eksole, ja siis selgus, et see on retsepte täis. ja kuna küpsised tulid head, siis märgin ära, et alljärgnev retsept on Joanne Fluke raamatust “Mõrv šokolaadiküpsistega”.

küpsised ja kana

Krõpsud šokolaadiküpsised

Kuumuta ahi 190 kraadini, küpseta ahju keskosas.

225g võid
200g suhkrut
220g fariinsuhkrut
2tl küpsetuspulbrit
2tl vanilliekstrakti (asendasin 3tl vanillisuhkruga)
2 muna
310g jahu
470ml purustatud maisihelbeid
170-340g šokolaaditükke

Sulata või, lisa mõlemad suhkrud ja sega. Lisa küpsetuspulber, vanilliekstrakt ja kahvliga lahti löödud munad. Sega hästi läbi. Lisajahu (sõeluda pole vaja) ja seda see ka taignasse. Viimasena lisa käte vahel purustatud maisihelbed ja šokolaaditükid ning sega tainas veel kord korralikult läbi.
Vormi taignast sõrmede vahel väikesed pallid (ühe palli jaoks võiks olla ca 1,5tl taigent, silma järgi,minu täiendus) ja tõsta need ahjuplaadile asetatud küpsetuspaberile, tavalisele plaadile peaks mahtuma 12 küpsist. Vajuta tainapallid kergelt jahuse või õlise pannilabidaga veidi laiaks (mina vajutasin lihtsalt näppudega).
Küpseta ahju keskosas 190 kraadijuures 8-10 minutit. Jahuta ahjuplaadile 2 minutit ja tõsta siis küpsised ahjurestile jahtuma. Rest on oluline – küpsised tulevad siis krõpsud.
Kogus: 72-96 küpsist, olenevalt küpsiste suurusest.
Minul tuli 72.

lihtsalt laupäev

päeval sai mindud, et toome poest paar vajalikku asja, no nagu fotokale uus aku ja pudelike torusiili või midagi (ehituspoes oli küll pisim kogus torusiili 5 liitrit, nii palju pudelikesest), aga siis tuli üks telefonikõne ja päevase chillimise asemel oli, võiks öelda, tootmiskoosolek. noh, kohvikus ja blabla. saime end kõik hetkeks olulistena tunda 🙂

õhtul vaatasime lõpuks viimase Bondi ära.
film nagu Bond ikka. palju etteaimatavust, kohati klišeedki. aga ega seda filmi ei lähegi süžee pärast vaatama, selge see.
Skyfall meeldis mulle ikkagi rohkem. oli vist veidi originaalsem.

küll aga häiris jubedalt see, et enne filmi lasti lisaks treileritele nagu räige hulk reklaami. selliseid, teleekraanireklaame. ja, nagu öeldud, neid oli palju. mitte paar tükki, nagu, umm, varem.
ja ma ei saa parata, et mulle ei meeldi see, kui toidukohareklaamis on kõik tegelased oma näod toiduga ära mäkerdanud. täiskasvanud võiks ju isegi bbq-ribi süüa ikka nii, et kogu nägu bbq-soustiga koos pole? või ei jagu salvrätikuid seal..?

sensorit puhastades mõtlesin, et ikkagi võiks vähe uuem ja parem kaamera olla. kuigi see olemasolev on olnud ca aasta ja laias laastus olen rahul, siis hämarates, et mitte öelda, et pimedates oludes on see ikka nõrk.
vot.

vaatasin, et praeguse seisuga lubatakse sinna, kus ma kolmapäeval olen, päeva kõrgeimaks temperatuuriks -19 🙂

aasta esimene päev

aasta tuli seekord Stroomi rannas. läksime natukeseks, olime ligi tunni. lihtsalt nii palju oli tulesid vaadata.
vahuveiniklaasid jäätusid ära, esimest korda nägin sellist asja. aga ma pole ka miinus kümnega tundi aega klaasiga õues olnud ka varem.

Uus aasta 2016

hommik kulges vaikselt, aasta esimene hommikusöök oli imehea omlett.
et päeva mitte maha mökutada, otsustasime natuke ringi vaadata, linna lähedal. tasus ära.
näiteks nägime sellist imelist taevast ja kiiri (mul on suuremaid pilte ka muidugi :P):

Õhtukiired

mõtlesime tegelikult Jägala joa juurde suunduda. mul oli kohe tunne, et seal on massid, ja see osutus õigeks. Binxu ja sõbrad parkimas:

Jägala joa parkla

aga juga oli sellest hoolimata ilus, nagu ikka.
samas, kohale jõudes vaatasime, kuidas teisel pool jõge mingid noored üritasid neid va hiina laternaid õhku lasta. esimene põrutas kohe kuskile puuokstesse, õnneks küll ei hakanud lõõmama, kuid jäi lihtsalt sinna.. reostuseks. ometi püüdsid nad samal ajal teist õhku saada. see kukkus küll kohe hoopiski joa alla. päris nukker hakkas.

Jägala juga

oksad312

liikusime veel Ihasalu poole, et jää teket vaadata. see on nii lahe, kui sellised nagu taldrikud moodustuvad jääst ja siis need liituma hakkavad omavahel. Ihasalus oli õnneks kordades vähem rahvast, kui Jägalal.

jää teke

siis meenus mulle ähmaselt, et OKO on täna vist lahti. vaatasin järgi ja oligi poolest päevast. et alustame aastat mõnusalt, et kogu aasta oleks mõnus.
õnneks oli OKO väikeses majas veel kohti ja saime kenasti sisse. Eesti paremuselt viies restoran hetkel siis, eksole.
mõnus on see, et talvemenüü on lahedalt lühike ja julge. ei mingit kana ega siga, et massidele vastu tulla.
kolme peale saime proovitus salati, supi ja lamba. kõik head. mina kui lambasööja.. no tõesti, ei olnud hetkekski tunnet, et oleks kahju maksta.
ning kuigi me magusat ei tellinud, lõpetas söögi ikkagi magus kukeseenekujuline maitsev küpsis 🙂

OKO

muide, vaade oli imeline. saabusime veel enam-vähem valges ja kuni kõrvallaud tühi oli, oli korraga nii merevaade kui aknalt peegelduv kaminatuli näha. hämardudes vaade muidugi muutus, aga kontrast sooja toa ja valguse ning külma pimeneva õue vahel oli hea tajuda. eriti, kuna meie olime seespool 🙂

kõht aga on siiani mõnusalt täis.

2015, lühidalt

ehk siis kokkuvõte, vabas vormis. tegelikult on üks artikkel ees ka, mille põhjal siis..

kolm sündmust:
1. Baikali reis, muidugi. Istanbul ka, aga Baikal kuidagi rohkem. sel aastal oli siis aeg Aasia mandrile linnuke kirja saada ja sain, topelt.
2. päris mitu peamiselt suvist hetke, peamiselt looderannikul ja ümbruses. vihmasadu Haapsalus, moonipõld Padisel, Keibu ja Alliklepa.
3. üks suur ost. või kaks.

kolm õppetundi:
1. ära iial ütle iial
2. elu toob seda, mida soovid. seega: mõtle, mida sa soovid ja kuidas end väljendad ning elad.
3. millegi vastu olles on raske. ole parem millegi poolt.
siin oli raske välja tuua, sest elu lihtsalt tuletas meelde ja kinnitas vanu tõdesid. ja alati on midagi õppida. kui mitte akadeemiliselt, siis vaimselt, ning see ei tähenda mingit esoteerikat. see on see, mis tuleb iseenesest.

kolm asja, mis jäid tegemata:
raske välja tuua. ühelt poolt tahaks teha väga palju, teisalt – küll ma need ka ära teen.

aasta oli kirju. isegi väga.
üldiselt oli helge aasta. jah, muidugi, oma tagasilöökidega, aga see on elu osa.
lapse üle on ka hea meel.
ning endiselt on mu ümber fantastilised inimesed.
tänan kõiki, kes on olnud osa mu aastast 🙂

kokkuvõte enne kokkuvõtet

enne traditsioonilist aastat päris-kokkuvõtvat postitust tuleb mingi puhtalt blogiteemaline postitus.
vaatasin, et detsembris pole ma pea üldse kirjutanud. kogu novembri-detsembri kultuur on kajastamata. ja üldse on see aasta siin üsna hõre olnud.
miks, ei oska ma isegi öelda. ilmselt mingid asjad käivadki lainetena, vahepeal oli mingi paar aastat, kus ma näiteks pildistasin vähem. sel aastal küll piltide vaeguse üle kurta ei saa. kuigi, täna näiteks, tahtsin ka mingit pilti teha, aga kui on külm ja kindad ja kõigele lisaks paberkott mitme karbi munadega, siis jäigi kaamera kotist otsimata. nojah. see oli täna.

detsembrist ongi muidu vähe pilte ka. osa aega oli hall ja osa aega ei olnud aega (aega-aega-aega) kuskile väga minna. mingi kümmekond päeva tagasi muide, kui oli ka päris ilus ilm, liiklesin küll linnast väljas, imetlesin vaateid, kaamera kotis – aga no kiire oli ja nii ei raatsinud ma miskipärast ka viite minutit peatust teha. teadagi, ega see poleks viiega piirdunud.

lisaks olen tabanud, et minust ei saaks iial ajakirjanikku. nimelt, kui ma pean midagi kirjutama, lööb mingi bloki ette, isegi, kui on meeldiv teema ja ideed olemas. aga kurja vaeva pean nägema, et midagigi enam-vähem mõistlikku välja tuleks. blogis on ikka hulka lihtsam: kirjutan, mis pähe tuleb.
või noh, nagu sel aastal, väga ei ole kirjutanud.

lisaks on mul Baikali päevik ka veel pooleli. vähemalt on lapsel nüüd korralik arvuti, kus saab pilte kiirelt ja mugavalt töödelda. kui see asi kätte võtta muidugi.

eks ma siis lähipäevil teen mõned kultuuripostitused ja üldse.

illustratstiooniks on üks malbe suveidüll.
mitte, et ma lõpuks saabunud talvise ilma üle ei rõõmustaks. lihtsalt pole veel seda pildistanud.

suvekimp549

niisugune neljapäev

mõni päev lihtsalt eristubki teistest.
ma olen väga tänulik ja, ei saa salata, ka veidi üllatunud. kes oleks osanud oodata sellist aasta lõppu? aga igal aastal on ilmselt oma märksõnad. aasta alguses tulnud ootamatu mõte, mis sinkavonka reaalsuseks saanud.
ja siis muidugi see pisem asi ka, lapsele.

neljapäev tordi ja cavaga

kolmas advent, esimene lumi

hästi palju on toimunud kogu aeg ja kuidagi kiire on ka. uneaja arvelt ei taha ka enam kirjutada.
aga tänase päeva peab ära märkima, sest kuigi Ida-Virru sõites oli tee ääres lund näha, siis nüüd sain mõne hetke lumesadu ka. muidugi enamvähem just sel hetkel, kui oli vaja mööblit vedada.. (aga selleks on kiled muidugi ka).
luutsinapäeva safranisaiakesed on ahjus – nii palju täna ikka sättisin asju 🙂

ahjaa, reede õhtul sai laps lõpuks oma medali ka kätte 🙂

esimene lumi

hetked

hallidel päevadel, nagu täna, tuletan ma endale meelde, et nüüd on umbestäpselt kuu aega jäänud ning siis hakkab taas valgemaks minema.
tegelikult ei kurda, sellist aega on ka vaja, mil õhtul pleedi sisse mähitult heegeldad teleka ees lumbehelbeid, sööd mõne mandariini ja siis kerid varakult teki alla – lugema. niimoodi mõeldes on lausa veidergi, sest üldiselt on graafik ikka päris tihe. no näiteks algavalgi nädalavahetusel peaksin ma end tegelikult kloonima, et teha kõike, mida sooviks. samas – valik on ammu tehtud ning kuigi ma võin olla servast väheke nukker, et mõni muu asi jääb tegemata ja mõnes muus kohas käimata, siis tegelikult ei tahaks ma ka ammuplaneeritud minipuhkusest loobuda. ei loobugi.

eelmistest nädalatest paar märksõna ka. kultuuririndelt Mere märgid ja PÖFF nelja filmiga; käsitöörindelt palju ehtetoorikuid; toidurindelt kolm lammast, Fellin, Art Cafe, ja uuenenud Kama restoran; muudest asjadest viie roti ja ühe kassi kolimine, kaevandusmuuseum, sponsorabi lapsele, aja jagamine (et kõigeks ja kõigile jaguks). ning veidike julget hunti. ja muidugi veidike unistusi.

sygishommik004

igapäevast rooga..

ja ikka on see seis, et mul on umbes kolm kuni viis asja, millest tahaks kirjutada, aga miskipärast ma lihtsalt ei võta seda aega, et need mõtted kirja panna.
ning õhtul, kui asjad, mida on vaja teha, on tehtud, siis lihtsalt logelengi niisama ja ei olegi tahtmist mingit seostatud juttu kirjutada. kuigi ma tean, et ka väsinuna ja hilisel ajal tuleb see mul täiesti veenvalt välja, kui ma vähegi tahan.

mulle tundus muide täitsa toredana eile naljana välja käidud idee, et ma võiksin minna näiteks Tartusse kokakursustele. palunväga, meelsasti, eriti päevases vormis. saaksin paar kuud mingitest igapäevastest kohustustest puhata. ma küll ei tea, mis sel juhul mu töö(de)st saaks. aga kuna tegu on mõttemänguga, siis see ei ole oluline, eksole?
tegelikult ma ei saa tõesti aru, kus ja mida ma olen valesti teinud, et ma tunnen aina enam ja enam, et ma olen kokk-koristaja-rahamasin ja ma ei jaksa lihtsalt seda kõike olla. võinoh, jaksan ju isegi (ega see ei võta ju päevas nii mitmeid tunde ka ega pole reeglina füüsiliselt västiav), aga ma ei taha. lõppeks käin ma üsna mitmel kohal tööl ka ja vahepeal võiks mõni päev veidi lihtsam olla ometi. ausalt, kasvõi kolm päeva juttis, kus ma ei pea mõtlema, et mida jälle süüa teha (küsimusele, et mida teha, ei saa enamasti miskit kuigi asjalikku vastust) ega lugematu arv kordi päevas nõusid pesema.
jajah, nõudepesumasin. ma tahaksin ise ka teada, kas ma loobun näiteks pottidest või taldrikutest või millest, et see masin kööki ära mahutada.
ning, mis teha, minu jaoks ei ole päris normaalne lahendus, kui kasvav ja trenniv poisslapsuke toitubki kolm päeva külmutatud pitsast, makaronidest ja pelmeenidest. ilmselt enamike jaoks oleks see täiesti okei lahendus küll. seega jääb ikka küsimus, kus ja mida ma olen valesti teinud? näiteks iseenda peas?

ah, mingid esimese maailma probleemid tegelikult. sest ilmselgelt meil on võimalus mitmekülgselt toituda ja mul on aega ise süüa teha ja ka nõude pesemiseks on aega.

ega selle jutu kõrvale muidugi muud pilti panna ei saa, kui üks toidutegemisepilt..

praer2imed_6996