üldiselt olen ma oma telefoniga rahul ja varsti juba aasta aega. eelmine telefon enne seda oli veidi katastroofiline, aga see oli vist pigem softi viga. üle-eelmisega olen ka rahul, see on siiani teise numbri jaoks kasutusel.
samas on asju, mis mind SE juures ikka väga häirivad.
näiteks telefoniraamatus gruppide tegemine. esiteks saab gruppi panna vist ainult kuni 20 nime ja teiseks saab seda kasutada vaid ühise sõnumi saatmiseks. ei mingeid grupihelinaid näiteks, mis on see, mis mulle meeldiks. ma ei suuda manuaalselt neid kõiki tekitada, mul on pealt 200 kontakti aparaadis. nojah, selle juures on see grupi suurus ka muidugi suva, sest mingit mass-sõnumit ma ei saada nagunii.
ja siis see, et kui on vastamata kõned, näitab ta ühe numbri pealt tulnud kõnede arvu ja viimase kõne aja. vot Siemens oli see tubli, mis näitas kõik vastamata kõned kellaaegadega koos, olgu neid ühelt numbrilt kasvõi 20 tükki. ma isegi ei oska öelda, miks see mulle meeldis, aga meeldis.
aga kuna Siemensit kui sellist nagunii enam pole (ja nagu ütlesin, viimane mis mul oli, juhtus just selline olema, miks seda firmat kirutakse, ehk läks lolliks vahel), siis loodan oma SE-ga jätkuvat mõnusat kooselu 🙂
kevadkorrastused
ma olen mingi suht hullunult koristanud. mitte igalt poolt ja mitte väga kapitaalselt, aga näiteks said ribikiardinad maha kruvitud ja vannis ribi-ribihaaval ära pestud. nüüd on nagu uued.
peale seda sai vann ka muidugi väga põhjalikult üle küüritud.
aknad ka enamuses paistavad täisa läbi jälle.
igasugusded kapid-riiulid tahavad muidugi tegelemist veel. see on see koht, kus ma tunnen end (vähemalt algul) täitsa jõuetuna. huvitav on see, et kui pihta hakata, siis ei ole enamasti enam nii hull. või siis et kui on keegi abiks. igasugused sellised asjad õnnestuvad mul päris hästi, kui võtan kellegi kõrvalise inimese appi, kes näeb asju teistmoodi. sorteerida on lihtsam, ära visata ka.
ja siis mind kummitavad jälle kardinad. et vähemalt magamistuppa tahaks mingeid tumedaid korralikust paksust kangast kardinaid ka ikkagi. mujal võiks ju ka midagi olla siiski, oleks hubasem, aga seal eriti.
pluss muidugi see, et RM tahab oma tuba ja mulle hakkab tunduma, et võiks ju olla ka. aga. see eeldab siiski mingit ümberehitamist. üks sein tuleks ümber tõsta. ja see tundub mulle päris hullu ettevõtmisena. nii füüsilises kui ka materiaalses mõttes.
peaaegu et lihtsam tunduks ära kolida. aga et kuhu? sest esiteks ei õnnestu praegu nagunii müüa korterit, kui väga odavalt ei müü; kui müüa odavalt, siis ei saa midagi mõistlikku vastu; suurt laenu ma ei taha ega ei saagi ilmselt.
mõtleb.
veidi tööelust
ma käisin tööl Vestlusel. üks veidi kõrgemal kohal inimene rääkis sellest juba kuu aega tagasi ja lõpuks siis oli meil tänaseks konkreetne aeg kokku lepitud.
ma suudan selliseid asju juba võtta üsna eelarvamusteta. mul võivad olla mingid emotsioonid, aga kui mult siis küsiti, et mis ma arvan, millest juttu tuleb, ei osanud ma konkreetselt midagi pakkuda. tööst ikka, loogiline ju.
arenguvestluseks seda nimetada oleks palju, aga midagi sinnapoole.
hea meel on, et saime mõlemalt poolt tõdeda, et aasta ja vähem tagasi õhus olnud pinged on ära maandunud. tõesti on hetkel kontoris selline, keskmiselt normaalne õhkkond. ma ei ütleks, et see oleks täis sõbralikkust, nagu kunagi varem ja ma ei sõbrannatse sealt ka kellegagi, aga hea ju, kui pingeidki pole.
kõigele lisaks tuli välja, et nad on ikka veidi mures, et kui ma peaksin ära minema. pakkusin, et hetkel ma ei sebi end kusagile mujale. sest ma ei teegi seda.
ning praeguse töökoormusega ei plaani ka. sest ma jõuan projekte hetkel siit kõrvalt teha ka.
ma olen mõelnud ka, et jääks ainult projektidele, aga see tähendab ebaregulaarset sissetulekut. mulle meeldib, kui mingi elementaarne summa tuleb ikka regulaarselt ja olgu siis boonused aegajalt peale.
no igaljuhul andis see vestlus mulle ka teatava seljataguse selle töö suhtes. mis on ju hea.
pärast sattusin ühe väga oran˛i kilejope otsa, mis on nüüd minu oma.
esmaspäev, sinine nagu teisedki päevad
väsimus on peal. selline suur, paks ja lai.
ometi peaks nüüd, kevadel, olema energiast ja teotahtest tulvil.
mulle tehti juba blogi kohta ka märkus. et igavaks läinud ja halliks. eks ma üritan parandada.
aga
mitte veel
täna
hiline hommikusöök
mingil päeval oli sõbranna mu juures magamas päeval. tuli öövalvest ja otsustas oma päevase une mu juures teha.
ma siis ka ei teinud midagi oluliselt tarka.
selline korralikum hommikusöök oli meil siis kella kolme ajal. selline mittekodune.
lohetamas
tulime tuulelohetamast. sellised korralikud juhitavad lohed, mitte nagu pojal. ma olen nüüd mõned korrad lennutanud ja natuke hakkan juba tundma ka, mis toimub. ja päris tore on. kuigi, müts peab peas olema, kindad käes ja muidu soojalt riides. sest põhimõtteliselt seisad ju selle tuule käes, mis lohet lennutab.
üks naine käis vahepeal uurimas, kas see on füüsika, mis lohesid üleval hoiab (jah, kõik mis lendab, on ju füüsika, tuul kaasa arvatud). ja ära tulles oli kaks poolpurjus tüüpi, kes ütlesid, et vaatasid kogu selle aja ja said elamuse ja kena oli.
ometi ei teinud me midagi erilist.
hea oli. aga siis tulid meelde need asjad, mis võiksid olemata olla. need ei lennanud tuulega ära.
mõttejuppe
selline kevadhommik ei tohi alata voodis vähkremise ja peavaluga. ja õhtust rippu jäänud kummaliste mõtetega.
ma ei tõuse just tihti enne kella, täna püüdsin tükk aega vastu pidada, aga lõpuks ikka ajasin end voodist välja. sest mida ma seal olen, kui rahutu on olla.
ma pean veidi tegelema organiseerimistega. sest poja on ikka tõbine, aga mul on mingeid asju vaja teha. kusagil käia. midagi toimetada.
nädalavahetusel pean olema mitmes kohas korraga, ma ei tea kuidas seda organiseerida.
õhtul rannas kiikuda on hea. jalgrattakiivrit on ka vaja: lapselt nõuan, aga omal ei ole. halb eeskuju.