see eksam jäi sooritamata.
saime lehed kätte, vaatasime, ja tõusime kolmekesi püsti ning marssisime minema.
sest ei ole võimalik teha eksamit, kus on 9 või 10 peent ülesannet ning paar teooriaküsimust, kui me oleme teinud tunnis täpselt kaks ükesannet ja veel ühe lahendus on õppeinfosüsteemis üleval. aga ülejäänute kohta pole mitte midagi ei loengus ega õppeinfos.
nii et polnud võimalik ksuagilt üldse õppida. lisaks polnud mingit arvamust (loengutes toimunu põhjal), et enamiku eksamist moodustavad täiesti võõrad ülesanded.
jah, levisid mingid eelmiste aastate omad, isegi mõned lahendused ka. aga see pole ikkagi normaalne.
loengus käinuna ja õppeinfosüsteemis olnud materjalid läbi töötanuna, samuti ise netist üht-teist juurde otsinuna ei ole võimalik seda ära teha.
teooriaga oleks hakkama saanud, aga see oli võib-olla veerand eksamist. ehk nagunii läbikukkumine.
järjekordne kiri kooli läheb minu poolt. kus nõuan näidiseid või midagi.
see olukord ei ole normaalne.
veel:
tegelikult mõjub see mõnitamisena. et ei seletata asju. ja siis terve klassitäis täiskasvanud inimesi rahmeldab paberit pealet althõlma saadud eelmiste aastate ülesannete pealt midagi tekitada. ma lihtsalt ei suuda sellist asja teha. terve eksam niimoodi alandavalt sahmida. ei, tänan.
koolihala
seda, kuidas ma homse eksami ära teen, ei tea küll mitte keegi. kõige vähem mina.
aga ükskord peab esimene läbikukkumine ka tulema ja selles aines on see pigem oodatav kui häbiasi. arvestades, et sama õppejõu oluliselt lihtsamas aines kukkus ka pool kursust läbi esimesel korral.
aga vähemalt kodutöö on tehtud ja saadetud.
ma ei saa muidugi aru ka, miks meie suhteliselt laiapinnalise eriala puhul mõni õppejõud eeldab oma aine kitsalt sügavuti tundmist? kui kõik seda eeldaksid, poleks võimalik kaugõppes kooli läbidagi.
a b hakka pähe..
peale seda, kui mu laps sai teada, et mina tema vanuses lugesin vabalt, on ta üsna löödud, et ei tunne veel kõiki tähtigi. ma ei saa aru ka, milles probleem. me vaatame, ta nagu saab aru – ja järgmisel päeval ei mäleta. osad on meeles, osad ei ole. ja me ikka kordame neid.
hääliku ja tähe seosed on ka segased. üritame leida sõna lõpus või alguses või ka keskel häälikuid, aga ta pakub üsna huupi.
ja siis kaob minul kannatus 🙁
kuna ta on ise ka hetkel õnnetu, et lugemine ei õnnestu, siis olemegi vahel nagu kaks õnnetusehunnikut.
Hose Karreras
sellised plakatid on ausõna olemas! kui ma esimest korda kuulsin, siis ma ei uskunud, aga nägin ise ka.
foto Postimehest
valutavate jalgade kiun
mõtlesin eile õhtul sellele, et peaks jalad sisse määrima. mitte kõige mugavamad kingad + päris pikalt käimisi eile päeval. arvasin küll, et hiljem tööl saab normi, aga ilmselt ei aidanud.
igal juhul jäin magama, jalad jahutava geeliga sissemäärimata ja muidugi ei maganud hästi.
nüüd olen loppis ja jalad valutavad ikka veel ja mul ei lootust sellest enne jagu saada, kui täna öösel.
minu Rendellid
Ruth Rendell on üks mu lemmikkirjanikke. teda on väga mõnus lugeda originaalis. esimese tema raamatu ostsin ma juhuslikult Vantaa lennujaamast.. kusagil 90ndate esimesel poolel. ma isegi ei mäleta, mis reisiga tegu oli. Vantaa lennujaamas olen ma väga vähe olnud üldse ja nüüd ei meenu seegi 🙂
igal juhul otsustasin nüüd siia kirja panna, mis mul on ja mis pole, et nimekiri oleks silme all. siis saab hankida neid, mida siiani pole.
nii et, kui keegi mõnda näeb müügil, siis palun andke aga teada 🙂
veidi vedamist
mul paistab kooliga veidi õnne kah olevat.
oli mingi aine, kus oli valida praktilise töö ja eksami vahel. mõtlesin algul teha praktilise töö, sest noh, ma pidin seda asja nagunii tegema, aga ajaliselt läks veidi umbe ja tegin eksami. kusjuures eksam oli selline, et vahtisin küsimusi ja mõtlesin, et kas marsin kohe klassist välja.
siiski kirjutasin mingeid asju, et ehk saab ikka läbi. olin valmis vajadusel rääkima õppejõuga, et esitan oma praktilise töö lihtsalt hiljem.
täna kursavend teatas, et hinded väljas. läksin väriseva südamega vaatama ja mulle kargas vastu A 🙂
kuidas ma selle sain, ei oska ma küll aimata. ikka lihtsalt vedamine. ma olin lugenud veidi rohkem asju, kui ainult tunnikonspekt ja see ilmselt oligi abiks, sest päris palju küsimusi oli abimaterjalidest.
vähemalt on tunne, et võib kooliasju jälle edasi teha 😉
vaba kass :P
RM-il oli täna külaline. lihtsalt vaatasime, et kaks samavana üksikut last hädaldasid, et on igav ja teine ema tahtis nagunii minna poodidesse. võtsin siis tema tütre siia seltsi. toimetasid omi asju siin. muuhulgas uuriti veidi ka kasse (JoJo on hakanud esikuriiulis põõnama, ma peaks pilti tegema, vedeb mütside jms peal seal vahel).
vedelevad siis kassid siin toas, üks ühel toolil, teine teisel. RM paitab Evelin ja räägib külalisele: ‘üks kass on veel paitamiseks vaba’.
meie, emad, kõrval köögis, ei hoidnudki oma muigeid tagasi.
reedest müstikat
reedeõhtu kontoris. mul on kolm tundi siin veel istuda. üksinda korruse peale. eriti praegu, suvele pöörduval ajal, lahkuvad kõik siit nii varakult, kui saab.
mina ei saa.
ma nägin hommikul tööle sõites ühes lapsekärus midagi, millest ma ei tea siiani, kas see oli nüüd laps või suur kollane teletups. ma sõitsin trammiga mööda ja lihtsalt jäi silma. see kollases olevus igal juhul ei lebanud kärus, vaid oli kuidagi poolpüsti lükkesanga najal. ma ei oska seletada. hoidis sangast käru poolt kinni, teiselt poolt oli ema käru lükkamas.
algul olin ma kindel, et see oli kollane teletups, aga mõnisada meetrit edasi nägin üht last enamvähem samasuguses kostüümis, aga sinises. tema oli isa süles ja ilmselgelt laps, kuigi üleni helesinises karvases kõrvadega kombekas.
aga see esimene olevus jääbki mulle müstikaks ilmselt.