see nohu-köhaasi ei tahagi mööda minna. nädalajagu juba kallal.
aga ega mul pole ühtegi täistubast päeva olnud ka, ikka õues käidud. mõni päev vähem, mõni rohkem. ja praegused soojavõitu, kuid jaheda tuulega ilmad ei soodusta seda paranemist eriti.
(nõrganärvilistel seda lõiku mitte lugeda!)
täna ärkasin kell 9 selle peale, et tuli hull köhahoog. kusjuures mul oli plaan magada, noh, kaua. sest täna õhtul läheb mul kaua. siis rögistasin-nuuskasin pool tundi. kolm taskurätikut läks ära, enne kui õnnestus järgi jätta. nüüd tapan eile söödud küüslaugu haisu rohelise sibulaga.
tuul jah. selline tunne, et oi kuidas läheks lohet lennutama, kui haige ei oleks. tegelikult muidugi ei tea, ilmselt väga palju ei läheks ka. eriti mitte üksi veel. tunnen end liiga kobana selleks. aga unistada võib ju 🙂
ja muidugi lähen ma täna tööle. ei tasu arvata, et saab kodus rahus haige olla. kui keegi on puhkusel juba korra, siis kohe kindlasti mitte. ja nii just ongi.
siiski olen selle tõbisuse tõttu viimasel ajal üritanud maksimaalselt tubane olla ja ma olen jõudnud Wire in the Blood’i kolmanda hooajani. vaadata siis. seda on olnud kunagi mingi hulk seeriaid ETV pealt ja kuskilt soomest ka vist. eksole, siin oli sellest veidi juttu. selline verine värk on, aga vot miskipärast mulle kipuvad enamasti inglise krimkad siiski rohkem meeldima (kuigi Christie on pikapeale täiesti tüütu ja Sherlock samuti).
JoJo (valge kass) viidi maale suvitama. aga nüüd olla ta mõned päevad kadunud olnud. oeh 🙁
Evelinil on muidugi üksi hea olla ja ei saa salata, kassikarvatuustide hulk elamises on vähenenud kordades.
oma tänahommikusest segasest unenäost võiks ka kirjutada muidugi. olin koolis, tegin mingit eksamit ja eriti midagi ei osanud. kahel inimesel minust vasakul oli sama variant mis minul, aga paremal oli mingi teine. igal juhul jäid mul viimased küsimused vastamata, kui miskipärast lehe käest ära andsin. hetke pärast küsisin seda õppejõult tagasi, aga ta andis hoopis muu lehe ja ühe vana koduse töö, et sinna mingit muutused sisse viia.
siis korraga tassisime ühte vana pisikese mustvalge monitoriga arvutit sinna majja, kus me miskipärast elasime. see ei olnud üldse eestis, ma olin kusagilt saanud selle aadressi ja sinna külla mõneks ajaks läinud. kuidas see kooliga seostub, ei saa ma praegu muidugi kuidagi aru.
igal juhul oli maja ees suur terass, oli suvi, ma istusin terassil mingi varikatuse alla ja hakkasin midagi selle arvutiga tegema, õigemini vaatama, mida üldse teha saab. samas see oli täiesti kindlalt mingi koolist saadud arvuti ja tegelikult oli seda vaja hoopis kellelgi teisel, mitte minul. aga teised olid veel koolis.
korraga tulid terassile mingid suvalised inimesed, turistid, võtsid istet ja hakkasid end hästi tundma. olin täielikus hämmingus ning hakkasin neid ära ajama. et see on eramaja ja ei ole nii, et tuled ja istud siia. nad lahkusid küll, aga pikkamööda ja väga pahaselt. ning läksid paar maja edasi terassile.
meri ja rand oli sealt mõnesaja meetri kaugusel.
toimetasin edasi ja siis tuli uut rahvast. seni, kuni ma ühtesid minema ajasin, tuli neid aina juurde ja lõpuks avastasin toast ka. hakkasin neid inglise keeles minema ajama, kui selgus, et üks punt on eestlased: mingi tädike ja keskkooliealised poisid. poisid olid ontlikud sellised, viisakalt triiksärkides ja kõikidel mingid tõsised raamatud kaasas. tädike rääkis, et nad olid tahtnud kultuurimajas filmi vaadata (ka midagi tõsist), aga seal olid mingid jamad ja seanss jäi ära. jah, see on koguaeg seal niimoodi, ütlesin mina. aga ikkagi ajasin neid välja. lõpuks ütlesin, et nad võivad ju terassil istuda ka, kui tõesti lugeda ainult tahavad ja ei sega ja lärmi ei tee. aga nad ei jäänud.
osad õiendasid, et rand on täis ja kus nemad siis puhkama peavad. mina ütlesin vastu, et mina ei tea, pöördugu linnavalitsusse selle probleemiga, seepärast ei pea eraaedades ja -majades käima.
siis tuli kohale maja.. ma ei teagi, omanik või põhiüüriline, kelleks oli sinine 😛 küsisin talt, et kas selline sissetungimine on tavaline – kuigi tundus, et jah, sest naabrite terassid olid kõik täis) ja tema ütles ka, et jah. ja et seal on väga palju huvitavaid inimesi. et ühega ta tegi pika kabeturniiri ja mis kõik veel.
aga edasi ma ei mäleta 😛
une näod
ma nägin öösel unes, et ma olin Hispaanias, aga õppimisega seoses ja mul ei olnud üldse aega ringi käia. samas oli seal hästi palju suvalisi eesti tuttavaid ja pooltuttavaid ka sees, keda ma kusagil imelikes kohtades kohtasin.
segane nagu alati.
ja siis olime kusagil poes mingit lauda ostmas, aga algul ei leidnud üles õiget ja esimese laua juures ütles müügimees, et see ei ole väga hea laud. siis leidsime õige ja see tehti ka maha. hästi imelik, mõtlesin veel unes, nad ei tahaks nagu üldse meile müüa.
hommikul oli mul vist palavik. aga ma ei kraadi ennast – mida see mulle annab?
selle asemel, et lohet lennutada kena tuulega, pean ma tubane olema.
kasvamine
Stromkale on lastele mingeid uusi atraktsioone tekitatud. päris lahedad. enam-vähem vanuseklasside järgi liigitatud ka, kuigi igal pool oli igas vanuses lapsi. see laev on RM-i lemmik ja tema on kindlal seisukohal, et see on piraadilaev.
pärast korjas sõbranna mees ta peale ja läks neile külla, neil samavana poiss ja nad on ühe vanaema juures, kus suur õu. andsin tema väikese tuulelohe ka kaasa. rääkisin kenasti, et kontrolligu maas järgi, kui pikaks tohib nööri lahti kerida, et andku teistele ka ja üksteise käest ära rabada ei tohi – võib ära lennata. et sellisel juhul tuleb kokku panna lohe pigem.
RM vaatas mulle otsa ja ütles: ‘emme, see on minu lohe, mina võin selle eest ju vastutada ka’.
🙂
ma noogutasin ja ütlesin, et jah, nii ma seda mõtlesingi.
ma ei suuda ikka harjuda, et mu laps on juba selline Inimene. kui mitte päris kogu aeg, siis ikka üsna palju. kui ta käib külas, siis üldiselt ollakse ka temaga rahul ja leitakse, et kena ja hästikasvatatud lapsuke.
siis ma mõtlen küll, et ju on ikka hullemaid ka 😉
kaubandustähelepanekuid
eesti tomat on Stockmannis odavam kui Selveris.
pakendis piim on turul kallim kui poes.
oran˛e madalaid kingi pole ikka saada.
hommikused trammimõtted
ma jõuan jälle selleni, et üldiselt mulle meeldivad trammid. need käivad üsna tihti, neil on peatee ja üleüldse.
noh, mõnede meelest on aeglased, haisevad (reeglina muide ei haise) ja muu selline, aga sinna ei saa midagi parata. selge see, et isikliku autoga trammi ei võrdle. aga teadagi, ühistransport peab olema ja seda on meil niigi vähe. mul on pea mõtteid täis, mida kõike võiks ühistranspordiga teha, aga meie poliitikutel on teised eelistused (autod ikka), nii et jäägu minu mõtted minu mõteteks.
trammiga on aga jama siis, kui midagi rööbastel juhtub. avarii näiteks. ma olen näinud hulka tramme seismas kahe auto omavahelise avarii tõttu, mis juhtus trammiteel. nojah.
ilmselt oli midagi olnud ka täna hommikul, sest teise liini tramme ei tulnud jupp aega. kuna ma seda ei aimanud kohe, siis ei läinud esimese suhteliselt tühja Kadrioru trammi peale, vaid jäin ootama. ning siis tuligi üsna suure vahega paar esimese liini trammi (see käib harvemini, kui teise liini oma) ning need läksid muidugi üsna täis.
ja kui läheb juba meilt täis, siis hiljem on täiesti pungis.
ja vot, asi mis mulle ei meeldi, on täis tramm. kui on väga kiire, siis ma elan selle üle muidugi, aga tavaliselt tuleb väga täis trammi järgi teine, tühjem tramm.
täna pidin seda päris kaua ootama.
kuna aga olin varuga välja tulnud, siis ei jäänud tööle hiljakski. hea seegi 🙂
kuid tööd on palju, mul on ikka pooltõbine tunne ja ma olen kergelt jännis omadega.
hakkasin projektiasju ka liigutama jälle.
***
See on jälle siin.
See teadmine, et Linn on ainus, mis ei reeda.
Sa võid alati sukelduda Linna ja kaduda temasse. Ta ei ütle, kus sa oled, ta ümbritseb sind oma melu, majade, liiklusega, oma poodide, kasiinode ja bensiinijaamadega. Linn ei tee sulle kunagi haiget. Teevad inimesed Linnas. Aga linn lihtsalt on, ta pakub oma anonüümsust, oma varjet. Sa võod oga etk lipsata linna ja kaduda tuhandete teiste sekka, nii et keegi sind ei lei, enne kui sa ise seda eitaha.
Sest muid võimalusi sul ei ole. Kõik on alati liiga lähedal, liiga kättesaadav. Liiga päris, liiga hirmutav.
Haiget teevad ainult inimesed.
atsihh!
külmetushaiguse-eelne tunne. peaaegu et keset suve! kurk on imelik ja pea uimane.
aga ilmad ongi sellised: päikese käes on nagu soe, ent siis tuleb jahe tuul. normaalselt riidesse panna on väga keeruline. ikka on palav või külm.
meepurgi ligi saab alles õhtul kodus.
kütus ja ‘soodustus’
kliendikaardid on popid asjad. kellel ei oleks rahakoti vahel vähemalt paari? mul on ka. pluss need soodustused, mis ma saan näiteks ISIC-kaardiga. viimane vähendab muide kliendikaartide arvu.
ega ma enamasti polegi neid väga pingsalt omale sebinud, tekkivad üsna ise. no näiteks Laste Maailma oma sain, kui ostsin poisile vinge Reima kombe – ja üle tuhandese ostuga kaart tasuta. Stockmanni kaardi sebis väga ammu mingi sealne töötaja mulle, neile anti sõbrakuus värvtud uute püsiklientide pealt mingit preemiat. ja nii edasi.
igasugused sooduskaardid on ka bensiinijaamadel. ma saan näites UnoX tanklatest ee.. Säästukaardiga vist mingi 10 senti liitrilt alla. ‘päris’ kliendikaartide omanikud naeravad ja ütlevad, et nemad saavad lausa 25 senti alla. või veidi rohkem, kettides on see erinev.
tore.
aga.
mingi tavalise kliendikaardiga saab enamasti alla ca 5%. on muidugi erinevaid süsteeme, Partnerkaardiga ei saa Selverist midagi alla ja Säästukaardi boonus on ka üsna pisike.
igal juhul bensujaamade boonuste protsent lööb kõik. minu 10 senti liitrilt on hetkel alla 1% soodustust. 30 senti liitrilt on noh, peaaegu 2%. tõsine soodustus, mille nimel pingutada.
see tavaline 5% paneb ka õlgu kehitama, minu pstusummade juures oleks mingi tajutav summa siiski 10% alla.
aga kütustega (õnneks mul ei lähe neid küll väga vaja) pole küll mõtet rabeleda. võtta lähimast automaatjaamast, sest ‘võit’ on olematu.
Hipodroomi Juku poe juures pole jalgratast kusagile panna. ise veel müüvad lastele rattaid..
algaja lohetaja
ja aitäh fotograafile 😉