kartulisalat küüslauguvorstiga

täna sirvisin – no oma kümmekond kodumaist kokaraamatut läbi. lihtsalt juhtus nii. kasutasin juhust, et nende ligi sattusin – sest mul omal neid ei ole ega igatse ka. internet on ju olemas, suur ja lai 🙂
aga kogu selle sirvimise tulemusena juhtus see, et võtsin kartulid, mis tuleks mõne aja pärast muidu prügikasti saata, keetsin ära, lisasin veel seda-teist – ja sain päris toreda salati.
4-5 koorega keedetud kartulit
3 keedumuna
1 punane paprika
pool pikka värsket kurki või 1-2 väikest värsket kurki
200g küüslaugu-poolsuitsuvorsti (tavapoe kohta ei tea, aga turul ja Kopli väikepoodides on saada), sobib asendada ka mingi muu pehmema poolsuitsukaga
1 vars varssellerit
kastmeks:
200g hapukoort
200g majoneesi
2tl sinepit
maitse järgi soola
hakitud tilli
puhasta paprika seemnetest. viiluta salati koostisained õhukesteks viiludeks ja aseta kaussi.
kastme koostisained sega väikeses kausis omavahel ja vala salatile. sega ja lase tõmmata ca pool tundi.

kyslavorstisalat933.jpg

kokkaja

täna sirivisin sõbranna juures läbi hulga kokaraamatuid. ma ise neid tänapäevaseid kirjuta piltidega asju väga ostma ei kipu, pigem otsin netist, kui ideid vaja. aga kui käepärast on, siis sirvin ikka.
vaatasin ja mõtlesin, et heh, mul on ka pea igast toidust mingi oma versioon olemas – ja kokaraamatu jaoks pole rohkem vajagi 😛 ma teen väga harva süüa 1:1-le retsepti järgi (magusad küpsetised välja arvatud), nii et ma võiks ka mingi sellise keskmise kokaka välja anda juba küll, kui tahaks.
aga ei taha.
suurim tunnustus on ikka see, kui sõbrad ja lähedased kiidavad.
mis meenutas, et üks kirjanduse ja luulega seotud sõbranna on arvanud, et mu luuleraamatul poleks ka midagi viga.
kogu raamatuhulga tulemusena keerasin ühe päris nämma kartulisalativersiooni kokku. ikka ise 😛

tuhapilvede all :P

kui ma teatasin pojale, et täna on selline imelik ilm ja ehk ei läheks rattaga, tuli vastu selline jorin, et.. igatahes otsisin talle kaasa vahendid, millega ratast vajadusel kuivatada ja nii ta ära väntas.
taevas paistavad endiselt vaid tavalised pilved ja ega siin muud polegi. tuhakad on kusagil kõrgemal.
konfilõbu saan ma täna ka veel täiega. tööl pidi uus kast laual ootama.
ja selline tunne oli ka, et hommikune tipptunni liiklus on hullem kui õhtune. st ummikud on vist üsna samamoodi, aga sellist hulka kihutavaid jms veidralt liikuvaid autosid ma õhtutest ei mäleta. no on ka, aga kuidagi vähem nagu vist.
või siis olin ma ise lihtsalt veidi uimasem ja see võimendas?
kuigi ausõna, tropiks teel ma küll ei olnud.

passiiv-agressiivne mina

sain hakkama passiiv-agressivse sildiga nonde rataste juurde meie koridoris. sest no tore on, et ratastega sõidetakse – aga kui meie ei mahu sealt enam ratastega mööda, mis siis teha? igatahes laps ei saanud ise sealt mööda oma ratast tõstetud, nii et läksin appi ja no minu jaoks polnud lasteka möödatõstmine muidugi probleem. aga oma rattaga läheks ilmselt kitsaks.

rattad904.jpg

magustoidutest

mulle meeldib eriti see osa, et ‘ you couldn’t be normal if you tried’ 😛


You Are Expressive and Quirky


You are a very dreamy, imaginative person. You can’t help but paint pictures in your mind.
You are naturally very creative. In fact, almost anything can be a creative outlet for you.

You’re extremely unique, and you couldn’t be normal if you tried. Your mind just works in a different way.
And while you may be different, you don’t feel angst about it. You are surprisingly placid and together.

kevadekuulutajad

nädal tagasi oli roosade kilekottide aeg, nüüd kollaste. kevadekuulutajad sellised.
mulle ikkagi meeldib, et ei ole need päris ühel ajal. on natukenegi rahulikum kesklinnas liigelda ja on isegi poodi, kuhu minna süüa ostma.
kuigi samas ei viitsi üldse kusagile minna..

ärkamine talveunest

külalised on absoluutselt stiimul. iga korraga saab elamist natuke rohkem korda 🙂
üldiselt on kevad käes. suhteliselt ootamatult kuidagi. veidi talveunest ärkamise tunne on.
ratas on meil siin popp. või siis, rattad on popid. jalgrattad.

032610.gif

napikas

tore, et ma paar päeva varem mõtlesin sellele, et aprilli keskel oli vist vaja loenguid pidada. nii suutsin ikkagi organiseerida, et ei pidanud täna kahes kohas samaaegselt tööl olema. õnneks olid asjaolud ka soodsad. muidu oleks pidanud ennast kloonima.
kuigi tõesti, ma ei tahaks küll pidevalt pedagoog olla, ausõna. lihtsalt väsitab ära.
ja ma ei kujuta ette, kuidas see veel pubekatega oleks.
mul on jalgrattakiivrit vaja.