Tallinna elanike kirgi kütab värske hääletus: kas piirata kiirust kesklinnas 40km/h või ei.
ega ma eriti mingeid foorumeid vms sellel teemal jälginud ei ole, küll aga sotsiaalse meedia vastukajasid. ning nagu arvata, enamik autoomanikke (mitte kõik) on selle vastu ja need, kes on poolt, saavad kuklasse K-templi.
brr.
üldiselt, linnaliikluse keskmist kiirust arvestades (vastav uurimustöö on ka küsitluse lehele lingitud) jääb keskmine kiirus nagunii alla selle. eksole, on ju küll nähtud neid, kes 70ga kiirendavad ja lõpuks sama valgusfoori taga ikkagi istuvad ja kiiremini kohale ei jõua. eks muidugi sõltub marsruudist ja kellaajast ka, selge see.
mina olen selline, kes kasutab nii autot, jalgratast kui ka on jalakäija tihemini kui keskmine autosõitja. ausalt, jalakäijana mind see kiirus niiväga ei häirigi. autojuhina loomulikult meeldib ka, kui sõidan kiiremini (kuigi siis toppan ka valgusfoori taga :P). jalgratturin, noh, olen mina see arg, kes sõidab kõnniteel nagunii.
aga ma arvan, et see sõidukiiruse vähendamine on mõistlik. see on küll üks väike samm, aga millestki peab alustama. sest noh, mis teha, tegelikult on linn inimestele, mitte autodele. ning siiani on peamiselt rakendatud tasulise parkimisala laiendamist, mis on veel totram mõte minu arvates.
lisan siia veel ühe uuringu lingi, mis puudutab linnaelanike suhtumist transporti.
seal on ka ühistranspordi kohta päris häid fakte. ehk, minnes veel kaugemale, siis tegelikult naiste liikumisraadius on reeglina suurem, neil on rohkem käike päeva jooksul; ent nemad kasutavad rohkem ühistransporti.
aga see on juba teine teema,.
rahvusvaheline õhtu
ma pole couchsurfingus kuigi aktiivne olnud, aga nüüd juhtus ometi nii, et olen võõrustaja. just sellel nädalavahetusel, kui oli üks pisike sööma-veiniüritus tuttava juures planeeritud.
küsisin siis, et kas võin oma noore sakslanna kaasa võtta. sõbranna arvas, et noh, pole hullu, tal tuleb üks itaallane ka. nii oligi meid neli eestlannat, üks sakslanna, üks itaallane (ja kaks last ja koer ja kass).
kokkasid oli mitu. perenaine ise oli küpsetanud leiba ja teinud mitu määret (isetehtud või sealhulgas). üks külaline oli teinud peedi-juustu-pähklisalati. mina keerasin kokku värske salati ja plaanis olid ka pruunistatud veiseribad – aga viimasest tuli hoopis keedetud veisliha, sest see ajas nii palju vett välja (korralik kodumaine liha ometi..). no igaljuhul, kui vesi oli välja keenud (ja paar korda ära kallatud ka), õnnestus ka pruunistamine 😛
suhtluskeel oli inglise keel ja ma usun, et lõbus oli kõigil
täna näitasin külalisele Põhja-Tallinna eri piirkondi, Jaama turg kaasa arvatud. ja lõunatasime Boheemis.
lilled lapselt
RM tuli eile koolist ja teatas, et tal on mulle hea uudis ja halb uudis. hea oli see, et üks kinnas on kadunud (no talv läbi ka, pole hullu) ja hea on see, et nad käisid võimlemistunni ajal pargis ja ära tulles korjasid lilli. et nendega koju vändata, oli ta need ilusti võimlemistunni jaoks kaasas olnud mütsi sisse pannud ja siis kotti toppinud.
kui ta need sealt välja võttis ja nägi, et väga lötsis olid, oli ta ise küll väga pettunud olemisega.
aga sättisin need kenasti vette ja pole häda midagi.
eriti hea meel oli tal selle siniliiliakese üle.
ootamatu vaba õhtu lõppes eile ootamatu veinidegustatsiooniga.
kalatu päev
näed siis, kevadine tänavapesu on lõpuks käes. ökoloogiline ja raha säästev 😛
viimase kuu jooksul on lausa paar korda juhtunud, et ühistransporti siseneb üsna suure suurkorvistamata koeraga inimene. uksed kinni ja liigutakse edasi. normaalne või?
või siis peaksin sellest elukast mööda trügima juhi juurde õiendama?
lihtsalt ka kõige leebem ja sõbralikum koer reageerib, kui midagi juhtub. järsum pidurdus näiteks ja keegi astub käpale vms.
paar aastat tagasi oli küll juhus, kus juht keeldus edasi sõitmast, kuni kodanik koeraga polnud maha läinud.
mina ja wordpress oleme ilmselt järgneva paari nädala popp paar.
peale seda, kui ma ühe nurga elamises jälle ära koristanud olen. ja säästusupi valmis saanud.
linna kohal on üks teine linn
õhuline õhtu. kerge ja valgust täis. peegeldused, päikesehelgid, meri, helehele taevas.
jahe kergus. mitte sume ja sukeldumist ootav, vaid kerge ja hõljuv. jahe õhk kannab paremini.
linnakajakad.
õhtud tööl on õhtud teises maailmas. linnas, mis on linna kohal.
kergus ei ole alati kerge.
kuidas ma oskasin hommikul nii sobiva pildi panna?
teisipäevatest
ma ei viitsi kirjutada.
mõte hakkab vaikselt reisile kiskuma. kuukene veel. samas, mis seal ikka mõelda.
viimasel ajal viitsin jälle süüa teha, oligi paar aastat rohkem pausi. rohelist jms värsket tahaks kohe hulgim. seal, kuhu ma lähen, on siis juba suur hooaeg käes. värskeid ideid.
et päev kirja läheks, sain taas testiga maha.
|
You Are the Honest One |
 You are very open and honest. You have nothing to hide, and you have no problem telling very personal stories. You may give people a little too much information, but you figure that’s their problem, not yours. You don’t always tell others what you think of them, but if they ask you, you’ll tell them the real deal. |
esmaspäevatest
vot siis.
muuseas, siia oli täna tuldud ka ühe peaaegu teemasse mineva küsimusega. tehtagu test ja ongi vastus olemas. nagu ikka, on viieküsimulistes netitestides peidus sügavam tõde 😛
|
Your Are in Ludic Love |
 People have accused you of being a player, and there’s a lot of truth to that. You see love as a game. You prefer casual relationships. As long as you’re having fun, you’ll stay – but no longer than that. You tend to see marriage and commitment as a trap. You don’t want anyone to be dependent on you. |
säilitusainetevaba blog
eile Bioteegis käies näitas Kadri mulle Felixi ökoketupit. tore, et ka sellist asja mahedana saada on (märk peal ja puha).
läksin siis Felixi lehele ja loen välja, et on ‘säilitusainete vaba’. edasi loen kohe, et sisaldab äädikat, suhkrut, soola. säilitusainetevaba
et mis infot meile siis edastataksegi?
mis ajast ei ole äädikas, sool ja suhkur säilitusained?
jah, need on ka maitseained, aga ka säilitusained.
mis meenutab mulle neid moose jms asju poeriiulitel, mõnelgi silt peal, et ‘säilitusainetevaba’ ja mina mõtlen alati, et mingid ilma suhkruta moosid. sest no seepärast neid ju suhkruga hakatigi tegema, et säiluksid. või hapukapsas. või hapukurgid. või marineeritud kurgid. või soolasilgud. eksole?
nii et ilma säilitusaineteta moos peaks olema minimaalse suhkruga, mida on maitseks vaja. ketup ongi üks moodus tomatitest kauasäiliv kaste teha (lisatakse äädikas, sool, suhkur, et pasta säiluks, onju). ja nii edasi ja edasi.
või marineeritud kurk. jah, me oleme harjunud, et on selline toode – aga miks selliseid asju üldse tegema hakati? miks pandi kurk äädikaga purki? ikka et säiluks.
jah, ma saan sellest aru ka, et igal etiketile ei mahu ’ilma sünteetiliste säilitusaineteta’ kiri ära. ometi oleks see mõnevõrra täpsem ju.
märkidest, Bioteegist, banaanidest, soolakurkidest ja laupäevast
tänasel lõunal oli kirbukaaeg. vahel on päris hea käia, kui tead, et raha kulutada õieti ei ole. ei teki kiusatustki midagi soetada (vahel ikka kisub mõte ebavajalike asjade peale muidu). aga vaadata on ikka tore. laps sai omale mõne uue märgi jälle. jajaa, tal on nimelt terve linik, kuhu ta kogub märke. täiesti kaootiliselt muide. aga tühja sellest, vähemalt on tal mingi mõte, kui sellistes kohtades käime.
peale kirbuka- ja Mööbeldajatuuri asutsin läbi Bioteegist Kadri juurest. nagu ikka, kuhjas häid ja huvitavaid ja maitsvaid asju (ja minu salajane lootus, et pikapeale kujuneb sellest pisut Nop-i tüüpi koht, miks mitte koostöös kõrvalasuva Boheemiga? kusjuures ma olen valmis nõuga aitama!). seekord olin kokkuhoidlik ja lahkusin munadega. sellised päris-munad, ma tean küll, olen neid varemaltki ostnud.
Jaama turu külastus piirdus seekord peamiselt aedviljaosakonnaga. ja muidugi suurepäraste värskete soolakurkidega, mida juba saada on (ja üldse mitte väga kallilt). poeg nuias kõrval, et meid ikka rohkem võtaksime, sest talle väga maitsevad. no saime ikka omajagu, eks teinekord jälle.
ja ma ei tea, mis jama sellega on, et ma ise neid soolama ei kipu. peaks ikka ära tegema ja nö ‘oma’ retsepti aretama.
kusagil jäid silma sellised, umbes kolm päeva laual seinud välimusega banaanid. noh, eksole, kui ostad poest rohekamad ja siis nende kest on umbes kolme päevaga üsna pruunikas, vot sellised. kilohind oli kas midagi 8 krooni kanti vist. mõtlesin, et hea teha smuutit või ka küpsetada. vahin neid ja tädi teatab, et kui võtate terve kobara (kobaras oli nii 4-5tk), siis saab kuuegaga kilo. ja kui võtta kaks kobarat, siis viiekaga. nii et kokku tuligi kaks kobarat (ja hulk banaani-okolaadimuffineid, mille retsept on kokkajas).
lisaks söögile oli mu ‘saak’ üks suhteliselt korralik tugev, kuid mitte väga pika teraga kööginuga.
ja poolteist päeva tagasi sulama pandud liha osutus lambaks, mitte seaks. aga seda alles sööma hakates. mis toidu kvaliteeti ei mõjutanud küll, vaid minu meelest pigem parandas 😛