kesknädal, mitmeid mõtteid

eiei, mitte see ajakiri või -leht. tavaline kesknädal. kuigi – tegelikult on nädala keskmine päev neljapäev.
tööpäev lõpuni istuda.

mõtted sallivusest ja inimeste mitmekesisusest, sellise artikli taustal ja hiljutist kampaaniat meenutades. ei saa tulla elama teise kultuuriruumi edasi samamoodi, nagu kodumaal – saades samas sotsiaalabi-toetusi, nagu mõnes rikkamas riigis, kuhu tuldigi ju. võimalikud on kompromissid. kas peab seepärast asjasse otseselt mittepuutuvaid inimesi vallandama? mis signaali see veel annab nö keskmisele eurooplasele? või kes on tänapäevane keskmine lääne-eurooplane? polegi ehk enam tavapärane eurooplane, nagu aastasadu?

imestus selle üle, kui palju autode tootjafirmad ikka kütusekuluga petavad – tipp oli ligi 50%, esikümnes on esindatud kaks Audit, BMW ja Mersu, ka on nö ökonoomsete autode puhul pettus keskmiselt suurem. väiksemate ‘petturite’ hulka mahub mitu VW-d ning näiteks ka Land Roverit. no et mis mõtet on üldse mingit kütusekulu dokumentides pakkuda, kui reaalset see mõõdetakse stendil ja lisaks muudele ‘laboritingimustele’ pole ka järske kiirendusi-pidurdusi. kõik vist on kogenud, et ei õnnestu sõita autodokumentides lubatud kütusekuluga.

ja siis see teema ka, mida olen ammu mõelnud: miks enamikes töökuulutustes ei anta aimu ka ligikaudsest palgast? ometi on (kõigi tööandjate ilmselt imestuseks) palk just peamine motivaator. võib ju jahuda toredast kollektiivist jms, aga see ei pane inimest tööle. ma saan muidugi aru, et eks palk sõltub veidi ka töötajast, seda eriti kõrgemal tasemel – aga kui ma uurin ligikaudset suurusjärku ja sedagi ei osata öelda, siis on küll veider. või siis otsitakse tõesti seda, kes ise kõige pisema numbri pakub? tahaks loota, et nii see siiski ei ole.

unekas. talveunekas.
töö juures sahtlis ei ole tükkigi šokolaadi.

oktoober

igal esmaspäeval avastan, et hommik on veidi pimedam, kui nädal enne. õhtud kisuvad hämaraks ja jahedaks. polegi enam isu õhtuti kusagile välja ronida, diivanil keras kassi ja teetassi kõrval on mõnus küll.
vastuoluline aastaaeg. pimeneb ja külmeneb ja talveune tunne on, aga ikka olen tavaliselt sügisel rohkem kõigega rahul kui kevadeti. kuigi loogilisem oleks vastupidi? või siis et kevadel nagu peaks kõik hästi olema ja siis on kontrast tegelikkusega lihtsalt suurem? sügisel ei eeldagi keegi ju midagi. nii et ma võingi olla natuke talveunine ja natuke kõike, mida tahan ja tunda end seejuures hästi.

õuna-jõhvikapirukas

mingi hulk vanu õunu oli veel ripakil ja muidugi hulk jõhvikaid (Marjasoost muidugi!) laual kausis. ja nädalavahetusel võiks ju küpsetada ka. järjekordselt sai sobratud laia maailma retseptides ja tulemus tuli suurepärane.

taigen tee selle retsepti järgi. ma ei hakka seda uuesti lahti kirjutama. suure vormi kogused on mul järgnevad:
6dl jahu
3spl suhkrut
250g margariini
80ml vett

täidiseks:
4-5 õuna
4 peotäit jõhvikaid (vabandust nii ebamäärane kogus)
100g võid
1spl jahu
2spl maisitärklist
2spl vett
150g suhkrut
100g muskovado vms analoogset (pruuni siirupist) suhkrut
1spl vanillisuhkrut
1tl kaneeli

puhasta õunad, vajadusel ka koori ja lõika kuubikuteks. piserda natukese sidrunimahlaga, et ei läheks pruuniks.
sulata või potis. sega jahu ja tärklis ning lisa võile, sega ühtlaseks. lisa vesi ning suhkrud. kuumuta pidevalt segades. ravsvaine ja suhkur peavad omavahel täiesti ära segunema ning suhkruterad peavad olema kõik ära sulanud.
sega karamellisegusse kaneel, õunatükid ja jõhvikad ning kuumuta segades veel ca viis minutit. jahuta (nt asetades pott külmaveekaussi).
pane ahi sooja 220 kraadi peale.

rulli veidi üle poole tainast lahti vormi põhja nii, et servad jäävad paar sentimeetrit ka üle serva. aseta täidis põhjale, rulli teine pool peale ning keera põhja servad peale.
torka kahvliga kattesse mõned augud ja aseta kook ahju. küpseta kümmekond minutit 220 kraadi juures ja siis alanda temperatuuri umbes 180 peale ning küpseta veel pool tundi või natuke kauem, kuni on pealt kuldpruun.

väga hea on leigelt koos vaniljejäätisega.

hambutu lugu koertest ühistranspordis

mulle meenub üks paari aasta tagune lugu, kui trolli sisenes mingi seltskond sellised asotsiaalsuse poole kalduvaid tüüpe, koer kaasas. suukorvita. ja oh imet, trollijuhist tädi ei sulgenud uksi ja teatas kategooriliselt, et tema enne peatusest ei liigu, kui koer on maas või pannakse talle suukorv. tüübid üritasid vaielda, aga muu rahvas trollis hakkas ka õiendama (sest juht keeldus ju liikumast ja õhtune tipptunni aeg, kõik tahtsid jõuda, kuhu vaja) ning lõpuks läks koeraga tüüp maha.
täiesti normaalne ju, eksole. lisaks kooskõlas reisijateveo eeskirjaga.

aga kunagi hiljem ei ole ma midagi sellist näinud. küll aga on ühistransas aina rohkem näha neid suurkorvita penisid. tihti veel sellist suuremat tüüpi loomad ka. teha ei ole midagi. juhid ometi ju näevad, kui peale tulevad, aga sõidavad rahus edasi.
mina üritan neist loomadest kaugemale liikuda lihtsalt. oma ohutuse huvides. ilmselt ei nõua palju fantaasiat, et ette kujuta situatsioone, mis ka muidu ülirahuliku koera võivad panna ühistranspordis ärrituma ja hammustama. noh, kuna tihti on nende kaaslaseks ka mõni rohkem või vähem haisev tüüp, siis see veel juurde.
no ja alles ühel päeval trammis ronis jälle peale mingi tüüp koeraga. reisisaatja lähenes neile otsustavalt ja ma mõtlesin, et noh, kas tõesti midagi toimub või? reisisaatja-tädi seletas midagi tüübile, tüüp seletas midagi vastu, tädi naeratas ja rehmas käega ning läks kaugemale. ja see oligi kõik. tüüp istus rahus oma koeraga (koer pooliti ukse ees) edasi.
selle peale ei oskagi enam midagi öelda. eeskirjad on nõrkadele?

mailimise algtõdesid

päris hea valik asjadest, mis mailide saamise juures võivad tõesti juuksed püsti ajada, on Oatmeali lehel.
seal pole küll veel jõutud selleni, kuidas ahel (just mitme saajaga maili juures või listides) kilomeetripikkune vanade mailide saba järgi lohiseb – aga kuna ma kasutan viimasel ajal gmaili, siis see enam nii väga ei häirigi. enamasti ma lihtsalt ei tea, kui palju vanu kirju sabas on.

***

ma tahaksin olla kass. magada pool kuni kolmveerand päeva maha ja ülejäänud aja suurim mure oleks, et kas söök on ees ja kas on ülevaade toimuvast.
kasvõi vaheldusekski tahaks.

aga siis jälle ei taha ka.
sest on mis on, neid väikeseid rõõme on ka päris palju. mis sellest, et vahel ma nendest mööda vaatan. aga need on täiesti olemas, minu oma tillukeses maailmas.

vastuseks otsingule

näe, täna õhtul on olnud otsing ‘truudusetus andestamine’.
truudusetust ei ole mõtet üldiselt andestada. noh, kui ollakse just ma-ei-tea-kui-pikalt koos oldud ja on mingi ühekordne vääratus, siis ehk jah. aga muudel puhkudel toob see ainult jätkuvat jama kaasa. usalduse taastamine ei ole mäng, nagu elu tavaliselt nende truudusetute inimest jaoks on. ja nendega on nagu joodikute ja vägivallatsejatega: nad ütlevad alati, et see on viimane kord. tegelikult ei ole.